Serafim ja Silvia / Tõnisson

Lihtsas vormis ja südamlik tõsielusündmustel põhinev romaan, mulle täitsa meeldis. 

Petserimaal tutvuvad (1939) ikoonimaalija ja tulevane preester Serafim ja Saaremaa tütarlaps Silvia. Kuramaaž, Serafimi keerulised tutvumisretked üle mere Saaremaale, lõpuks elu paika sättimine Kuressaares, taustal ajaloo kulgu väänamas suured ja traagilised sündmused. Neist tänases valguses kahtlemata aktuaalseim emigreerumise dilemma. Serafim oli ju jõudnud Pariisiski õppida, üks tema õdedest elas ja pidas seal äri, uudised siit ja sealt olid vastuolulised...

Liiga sügavuti minekut ei ole, sest (mulle tundub nii) autor on püüdnud tegelastele läheneda ülima pieteeditundega - ikkagi päris inimesed, päris elud, Serafimi ja Silvia tütre Kiraga on autor ilmselt isiklikult tuttav, küllap on elus veel teisigi sugulasi -, seega mis siin ikka üleliia  luuletada või vinti peale keerata. Kokku saab aga ka sellest olemasolevast materjalistki ilus ja kurb lugu, austusavaldus ühele suure südamega tulevasele preestrile, kes 2019 kuulutati uusmärtriks ja usukannatajaks. Muide, Serafim jõudis preester olla vist napp nädal või umbes nii. 

Tunda on autori teadmisi, taustatööd ja pühendumist, sest lisaks konkreetsete isikutega seotud detailidele on ohtralt sisse põimitud ka muud päevakajalist ja olmelist. Ma tean, et on raamatuid, kus see on jäänud mind lõpuks häirima ja ajalooõpiku katkendite lisamist meenutanud, aga siin see haakis ja sobis kenasti. Eriti meeldisid muidugi fotod peategelastest.