Novecento

Et viimasel ajal Ehrenberg Linnateatri näitlejatest kõige lemmikum on, see on juba vana jutt (alates "Poiss, kes nägi pimeduses"), aga ega selle meeldimise seljas kaugele ratsuta, eriti kui tegemist monoetendusega. Vähe sellest, see pole ka mingi tund ja viisteist ja tšaupakaa, vaid ikka täispikk lavastus. Julge ettevõtmine.

Mu meelest hoidis publikut (seda vähest, kes julgenud tulla!) peos küll. Koguni üks tugevas pohmelliaroomis ja esimestel minutitel häälekalt haigutanud seljatagune meesterahvas unustas peagi haigutamise 🙂 Keegi ei nihelenud närviliselt ja kohalolek oli tajutav.

No ja siis heli- ja valguskujundus - puhas rõõm! Laevakere nagisemine ja kõik need muud vidinad, mis seal häält teevad, täiesti tuttav ja äratuntav. Vaatad ja kuulad ja usud. Usud ka tormi. Ja kardad ka vintsiplokiga vastu pead saada 😀

Amsterdami-laul... külmavärinad tulevad siiani.