See ei ole vanadus, vol 5

 Peaks midagi veel aprilli kohta kirjutama, muidu on nii, et jõuan kolm korda sisse ja välja hingata ja juba on maikuu ka läbi :) Kui ma poleks märksõnu ja kuupäevi üles kirjutanud, siis täna nagu ei oskakski enam siia rivvi midagi lisada. Nii lühike see mälu siis ongi.

Aprillis vist väga palju jamasid ei lisandunud. Käte-jalgade ööpäevaringsele surisemisele tuli juurde sama tunne huultel ja keelel. Nagu oleks kerge elekter kogu aeg sees. Äkki peaks proovima mind vooluringi ühendada, saaks arved väiksemaks? Keeleotsal see tunne on muutlik, kohati surin, kohati on tunne nagu oleks keele ära põletanud. Kui väsimus või söögivahe pikaks läheb, siis on sama tunne ka suulaes. Endiselt olen seda meelt, et see meenutab väga tunnet pärast hambaarsti juurde tuimestuse tegemist, kui see hakkab üle minema. Oot-oot, äkki peaks hambaarsti juurde minema ja mõned tööd ette võtma, sest teoreetiliselt ehk poleks tarviski tuimestust teha ja saaks päris mitme süsti jagu raha kokku hoitud... tasub kaaluda. Käte surisemise kehvematel aegadel küüneplaadid tulitavad, nagu tahaks pealt lahti lüüa. Õnneks külma vett jagub. Nõusid eelistangi viimasel ajal jääkülma veega pesta (seega saab elektriarved veelgi väiksemaks, eks ole, kohe näha, et kasu ka sellest haigusest:))

Ah jaa, hästi kihvt oli ka mitu päeva kestnud tunne, et mu parema käe neljandat sõrme riivaks justkui juuksekarv vms. Muudkui otsid ja tahad ära pühkida, aga midagi ei ole.  

Perearstil käik andis teatud piirides selguse, või siis täpsemalt teatud sümptomite osas selguse. Ehk et mul möllas aktiivselt Epstein-Barr´i viirus. Epsteini nimi mulle "meeldib", sest kunagi tegutses vist teisel pool ookeani ka sellenimeline pervar. Noh, ütleme nii, et ega Epstein-Barr oskab kehas ka suht pervo olla, isegi väga :) EBV on erinevate uuringute järgi 80-95% inimestest täiskasvanuikka jõudes olemas. Ilmselt ka sul. Suure tõenäosusega sa isegi ei tea, millal ja kus sellega nakatusid, see ei ole sulle ilmselt ka mingeid vaevusi tekitanud. Või siis minimaalseid, mida ehk pole osanud märgatagi või pole pidanud vaevaks nende tagamaid selgitada. Vereanalüüsist, nagu ma aru saan, on näha ka, kas see on sul juba varem olemas või on värske kraam. Tark värk, sõnaga. Eeldan, et see äkiline kõrge palavik, meeletu väsimus, kuklakangestus ühes torkivate peavaludega läheb kõik EBV-st tingitud mononukleoosi arvele. Mononukleoosist oled sa ka kindlasti kuulnud, sest kui meie sportlastel on kuskil võistlustel kehvasti läinud - ja seda on paar korda minu elu jooksul isegi juhtunud -, siis tavaliselt on põhjuseks üsna lühike nimekiri haigustest (meenub veel kindlasti kopsuklamüüdia).

Need jamad on maikuu alguseks hakanud taanduma. Välja arvatud väsimus. Elu on endiselt nagu imikul, kes iga 4-5 tunni tagant peab magama :) Tegelikult ma muidugi ei mäleta enam, kui tihti imikud magavad, tulistasin niisama puusalt. Väsimus tuleb väga äkitselt ja on kõikehõlmav, lihtsalt enam ei suuda keskenduda, kuuldut-nähtut mõista, pilt ujub, vajuks magama, kuhu iganes (olengi maganud nt praami sööklas, käed laua peal, pea kätel). Eile magasin Viljandi bussis nii, et panin koti kõrvalistmele, pea kotile ja kogu lugu. Tuletan meelde, et see on see tüdruk, kes ka 11-tunnise öise lennu ajal, magada ei suuda.

Endiselt on muidugi terve hulga anomaaliate algpõhjused ebaselged. Hetkeseisuga on neist paljud ju ka möödunud. Eraldi miljoni dollari küsimus on see, kas ka jäädavalt või kavatsevad need naasta. Ja kui naasevad, kas sarnasel kujul või lisadega. Ja kas see, et mingid "pildi hüppamised" ja tasakaaluhäired (tänaseks ju ka kõrvakuulmise jama) on iseenesest juba olnud korduvad, lähebki juba naasmisena arvesse? Lisaks on selle EBV-ga veel see lugu, et kui see sellises eas ja sellisel kujul välja kargab, siis noh, see on nagu põhjusega. Need, kes eesti keelt ei oska (või ei taha osata?)*, ütleks selle kohta, et EBV on trigger paarile konkreetsele haigusele, eesti keelt kõnelevad inimesed nimetaksid seda päästikuks või vallandajaks.

Seepärast kupatas perearst mu vereanalüüsi vastuste laekudes juba järgmiseks päevaks neuroloogile. Selle konkreetse haiguse ühe parima arsti juurde. Olen tänulik. Samas jah, eks need harjutused, mida mind tegema pandi olid suures osas sarnased, mida ka perearst oli lasknud teha. See tähendab, et kinnisilmi oma nina otsa puudutamisega sain oivaliselt hakkama, aga Rombergis oli väike kõrvalekalle. Aga erinevalt neuroloogist ei olnud perearstil haamrikest (nä-nänn-näää!). Haamrike meeldis mulle väga, kohe väga! Paraku ei näidanud see minu puhul midagi. Või noh, ilmselt oleks tulnud seda tõlgendada kui, et olen maru terve inimene. 

Vaadates täna tagasi aprillile, siis on mul juba võrdlemisi hea olla. Surinatega olen harjunud, vahel taban end mõtlemast, aga äkki on kõigil nii? Ehk ongi surisemine absoluutselt okei? Pea ei ole päris selge ja hea - aga halloo, kellel oleks?! Igatahes ei valuta ega torgi. Ja väsimus... see kimbutab sind ju ka, kõiki kimbutab.

* vabandan, see on lihtsalt minu irooniline tähelepanek viimase aja suhtlusest ja telemaastikult, kus eesti keelt ilmselgelt emakeelena kõneleja otsib õiget väljendit, mõnikord jõuab juba kurta ka, et eesti keeles ei olegi sellele väljendile/nähtusele vastet olemas, ja siis ütleb inglise keeles mingi üsna lihtsa sõna. Viimase sellisena meenub telesaatest üks EBSi magistrikraadiga tegelane .