See ei ole vanadus, vol 6, ehk minu imeline aju

Sain teada, et mu aju on täitsa kenake, noh, mitte päris sellises sõnastuses, eks ole :) Kõik, mis tarvis on normipärase suurusega, keskjoonel, sümmeetriline, ealiselt (ee... ooookei) klappiv, valge- ja hallaine (ma tegelikult hullupööra arrrmastan kasutada hallolluse mõistet) mustrid tavapärased. Nii et ajukääbikuks ei luba ma end hetkeseisuga enam nimetada.

Samas kruvide kohta ei antud mingit teavet.

Kõik see ju tore, aga ega ma hetkel tea, mida selle teadmisega peale hakata.

MRT-kogemusest pole suurt midagi kirjutada. Aga kuna on vist inimesi, kes seda veidi pelgavad, siis paar sõna panen siia. 

Mul juhtus "sisseviskajaks" veidi ebameeldiv slaavitar, selline vana kooli tüüp, teate küll, boss. Juhatas riietuskabiini, käskis kingad jalast võtta ja tulla. Kui ma imestasin, et kas kõik ülejäänud riided jäävad selga, siis nähvas, et see MRT on ju peaajust. Nojah, on jah, aga samas kui igalpool kirjutatakse tugevast magnetväljast ja kuis mingid süütud detailidki on oluline eelnevalt ankeedis üles märkida ja küljest korjata ja, siis... no kust ma pean teadma. Detailidest: kõik metalli sisaldavad sisemised jubinad näiteks, aga ka püsimeik/tätokad viimase 6 kuu jooksul jms tuleb üles märkida. Ehted olin eelnevalt ära korjanud. Kuskil infolehel oli mainitud ka pärlmutrit sisaldavaid meigitooteid. 

Siis meenus, et kleit kleidiks, aga rinnahoidja metalltugikaared näiteks? Nähvati uuesti: "Ma ju ütlesin, et see on peast ainult!" Oookei, sain aru, ei tasu nii närvi minna.

Kui ma riietuskabiinist välja astusin, siis seal oli arvutimonitori ees üks teine tegelane, ilmselt rohkem sisulist poolt jagav, kes viskas mulle pilgu peale ja keda huvitas mu kleidivöö. See oli mul selline... mingi veidra tekstiililaadse materjaliga üle kaetud, seega sisu võimatu tuvastada (plast? metall? no ei tea ju). Kästi ära võtta. Ei saanud, see on osaliselt sisse õmmeldud. See algne kuri moor pidi mulle siis ikkagi ühekordse kostüümi eraldama. Käitus nii, nagu oleks ta pidanud selle oma kuupalgast kinni maksma. Viskas ikka korraliku laksuga mulle toolile kaks pakendis ürpi. Lahe!

Aparaat oli okei, igati soe oli olla (palju on räägitud külmetamisest, ventilatsioon vist päris tugev seal). Hääled ei olnud midagi hullu, eks veidi jah selline asfalditöölise masinaid meenutasid. Prõmmimine, koputamine, ragistamine. Minu peamine probleem esimestel minutitel oli, et need hääled ajasid mind hullult itsitama. Liigutada ju ei tohi. Olin õudselt väsinud sel päeval, seega oli see paarkümmend minutit pigem igati tervitatav horisontaallebo mu jaoks. Veidi kahju oli, kui läbi sai.

Pea fiksaatorit olin kujutanud hullemana, see oli tegelikkuses ikka piisavalt avar, seega ei ahistanud kuidagi. Kontrastainet veeni ei lastud, seda ei tea kommenteerida.