Lobe kraam. Ühe õhtu ja ööga, mil sääsed ja kihulased mulle kambakat tegid, paras läbi lugeda. Tekst lippab hästi ja sobib ideaalselt vähenõudlikule lugejale. Ülearu pikalt ühtegi seika ei kirjeldata, selline pinnal libisev loojutustus. Raamatu lõpupeatükk oli kõige parem - äkki siis sai kirjutaja hoo sisse?
Isiklikult minu maitsele oli palju nämmutamist ja kordamist, vahel lausa samas sõnastuses, vahel oli sõnastus küll muudetud, aga mõte jäi samaks. Tõsi, möönan, et unise peaga või raamatut pika perioodi vältel lugedes võib selline üle kordamine ju teretulnud olla, aga mitte järjest lugedes.
Hea maitse piir sai ületatud ka oma saba kergitamises. Teisalt jällegi, kes see ikka seda teeb, kui mitte ise. Nii et hukka mõista ei saa, aga lugeda siiski natuke häiriv.
Teksti suurim rikkus on lihtne ja ülevaatlik pilguheit 1980ndate lõpu ja 1990ndate esimese poole Eesti ellu. Kes midagi ei tea või ei mäleta, selle jaoks kindlasti huvitav ajalootund. Kes vanem ja/või rohkem mäletab, selle jaoks hämara- ja süngevõitu nostalgia.
Lugemist siiski ei kahetse ja kui peaks tulema ka järg, küllap loen sedagi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar