Meenub, et kunagi eelmise blogi aegu oli üks loetumaid postitusi seotud rentnikega. Tähendab, võimalike rentnikega, ehk siis jagasin lahkelt nõuandeid, mida teha või mitte teha, kui tahad eluruumi üürida. Ajad on paremaks muutunud ja selliseid fopaasid enam (vist?) ei tehta. Samas kahtlustasin juba ette, et ega seiklustest ei pääse ometi.
Uus trend tundub olevat, et kõik üksikud vanemad härrad otsivad elamist meelelahutust üürileandja näol. Kui selleks juhtub hea koduse kasvatusega tütarlaps, siis ongi õnn nende õuel, sest selline juba toru ära ei viska ega katkesta ka järsult kõne. Ka ruume näidates ei viska selline õrn naesterahvas ju mehepoega tuimalt välja.
Esimene tegelane, kes minuga ühendust võttis oli selline mees, kelle nime guugeldades tuli imetore uudisnupuke sellest, kuidas ta tegi kunagi videokõne ühele avalikkusele tuntud naisterahvale. Veidi veider, aga siiani ei midagi ekstreemset. Ainult et ta kukkus samas kohe ennast ka kaamera ees rahuldama. Tubli poiss, väärt tegu! Mõelda vaid, kui ma oleks talle ruumid andnud ja iga kord, kui temalt kõne oleks tulnud, oleksin mina enne vastamist kolm korda sügavalt sisse hinganud, et mis mind küll ees ootab. Sellest põnevusest jätsin ma end ise ilma.
Teine tegelane... ma ei teagi, mis tema motiivid olid. Esimesed kümme minutit ajas asjalikku ja adekvaatset juttu, kuigi jah, kõigi detailide juurde uhas aga kapaga oma kogemusi ja juhtumisi ja hinnanguid. Uskuge mind, ligi 70 aastaga oli tal neid üksjagu kogunenud. Mingil hetkel, kellaosutite hoogsat liikumist jälgides, hakkasin mõistma, et see asi läheb ikka kahtlaselt pikale. Pealegi kui me kunagi ehk korteris nagunii kohtume, siis milleks tund aega telefonis lobiseda. Tõsi, pikast kõnest oli nii palju tolku, et kuna ta oli seniks jõudnud ohtralt lobiseda ja kelkida, siis oli väike ärpa temas kuulutanud mõnekümneruudused korterid armetuteks ühikatubadeks (ei hakanud talle ütlema, et Tallinnas üüritakse ka 12-ruutmeetriseid pindu korteri pähe), lisaks oli ta ladunud letti ka mitmesajaruuduse maja olemasolu, nii et taipasin uurida, et kas ta ikka ise vajab seda korterit. Selguski, et sugugi mitte, uurib ühe Ameerikamaa tegelase jaoks. Oookei, avaldasin arvamust, et see vast ei ole selline elamine, mis tollele sobiks. Jutupaunik aga kohe lahkelt seletama, et see tegelane on ka Aafrikamaal elanud ja üldse igasugust elu näinud. Oookei, ma oma peas tegin lõpliku otsuse juba ära, sest vahendajatega ma jändama ei kavatsenud hakata. Kui ma siis naljaviluks uurisin, et siis ahjude-pliitide kütmisega saab ta kenasti hakkama, jah? Siis kukkus mu vestluspartner ohjeldamatult naerma, et oh ei, tuld ei oska too tüüp kindlasti teha, aga küllap tema siis õpetab.
Ei noh, see kõik läks juba isegi minu jaoks liiga veidraks ja ma tõmbasin otsad kindlalt kokku, et kui V-sse liikumise plaanid paigas (aga see ei juhtu kindlasti enne järgmist nv-t), siis annan märku (loe: ma ei helista talle mitte kunagi). Sest olgu öeldud, et lisaks enneolematule suhtlusvajadusele ja veidravõitu vahendusaktsioonile pidas see jutupaunik ametit, mis minu isiklikus pingereas on maksimaalse libedike kontsentratsiooniga ja vastavad tüübid V-s on veel eriti hullud. Ja nagu sellest kõigest veel vähe, lubas ta minu V-sse tulles viia mind vaatama mingit maja, millele ta enneolematu energiamärgise välja ajanud. Jeerum, ma juba kartsin V. poole nägu näidata.
Igatahes pidi mul nüüd nädalake rahu olema, enne kui ta mind uuesti tüütama hakkab. Tegelikkuses see muidugi ei pidanud paika ja ta kirjutas nii portaali kaudu kui ka SMS-e, nii hommikuti kui ka õhtuti. Tõsi, tema kiituseks tuleb öelda, et pärast viiendat päeva vastuseta sõnumineerimist ta sai aru ja loobus. Või leidis uue ohvri.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar