Lühikesed lood 1990ndate algusotsast. Oma aja kohta julged, meelelised, mängulised, inspireerivad.
Aga ega ma sisust kõnelegi midagi. Mulle meeldis hoopis keegi eelnev emotsionaalne lugeja. Kuigi autor on kogumiku eessõnas ka maininud, et oma lugudes kasutab ta valdavalt asesõna "mina" ja et ikka arvatakse, et kõik tema loomingus on ilmtingimata tema endaga juhtunud... Sõnaga, need vanad jutud, kirjanduse ja elu piirialad, eks ole. Ja siis on ometi üks lugeja endast välja läinud :)
Teisalt jällegi, see on ju omamoodi kompliment autorile - lugeja läks loetust nii pöördesse, et pidas vajalikuks pliiatsi järele haarata ja end raamatu lehekülgedel välja elada. Mõelda vaid, kui see inimene juhtuks pliiatsiga mingit põnevikku lugema 😂
Ei, ma ütlen veel kord - vahutage lugemiselamustest sõpradele, pidage blogi või instas raamatukontot, täitke kasvõi salajast lugemispäevikut, siis on teil endal kergem ja ei pea ka raamatusse kirjutama (kuigi mulle meeldib neid tundepuhanguis vorbitud ääremärkusi lugeda küll, perversne, ma tean).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar