Lubadus / Galgut

Ma tean rohkem kui ühte inimest, kes Bookeri kirjandusauhinna saanud raamatuid pelgavad. Möönan, need hirmud on nii mõnigi kord olnud ka õigustatud. Endale meenub hetkel suurima elamusena vaid "Kuutiiger"...

See siin on lobe kraam. LAV. Valged ja mustad. Perekond ja segased suhted. Surmad, pärand. Kõik see värk. 

Alguses on harjumatu, et ka napi lõigu sees on järsud hüpped kolmandas isikus rääkimiselt esimese isiku peale, sinna otsa veel kohe ka otsekõne, mis ei ole kuidagi märgistatud, aga tegelikult mulle see sobib. Mulle juba ammu meeldivad ilma jutumärkideta raamatud, aga ma pole julgenud seda valjusti välja öelda. Kirjavahemärkide leige kasutamine on juba korduvalt proovitud võte, siit võiks nüüd teha edasiarenduse, et ka tühikud on ju õigupoolest liigsed. Mõtleks, milline kokkuhoid kirjastustele! 

Raamat mulle meeldis, muidugi. Veidi lihtsalt ärritab, et mu keskendumisvõime on allapoole igasugust arvestust ja ma loen nagu tigu.

Piltidel nähtava järjehoidja valmistas ja saatis (tigupostiga! jumalik!) väike raamatusõber Türilt. Kui ta nägi aga (ülemisel) pildil vaadeldavat kasutusviisi, siis järgnes noomitus. Nii kukub see ju raamatu vahelt välja. Õigus! Tegelikult tuleb kasutada nii nagu alumisel fotol näha, siis töötab suurepäraselt.