Teleminutid

 Ma olen juba jupp aega tahtnud telepostitust teha, no et kuna see on selline kiiresti mööduv ja ununev teema, siis huvitav endalgi paari aasta pärast meenutada, et mida sealt siis vaadatud sai. Indigo ja Triinu jõudsid otsa lahti teha, tubli! Vaadanud olen täitsa palju, pärast järelvaatamisfunktsiooni tekkimist on see ju puhas nauding - ühest tunniajasest saatest jääb alles napp pooltunnike (kui lisaks reklaamidele kerida ka ära enne reklaami näidatav "pärast pausi" ja reklaami lõppedes näidatav "enne pausi rääkisime").

Reisisaateid vaatan, kirun ja vaatan (täpselt sama on muide nende n-ö mälumängusaadetega) :) Kõige rohkem meeldib ikkagi "Meie aasta Indoneesias". Lihtsalt oskab saateid teha see Tuuli, midagi pole ütelda. Lisaks on perekond ise parajalt värvikas, et ka see pool toimib. Oli küll alles esimene saade, aga usun juba ette sellesse. Ja Indoneesia ise niisamuti sümpaatne. Kuna eelmise aasta lõpus oli laual ka "Minu Aasia saared", siis kuidagi haagib endiselt.

Teiste reisisaadetega on pistelisem. Ütleme, et "Õhinapõhised Kuubal" tundub ka selline, mis siiski pigem meeldib. Kuuba oli üldse täielik kreisipööra ja Ivo Tšetõrkin kuidagi on Lõuna- ja Kesk-Ameerika teemadel end mulle südamesse sisse sättinud (siinkohal nõustun Kristallkuuli kriitikaga ühes aspektis). 

Teised reisisaated iganädalast vaatajat minu näol pole saanud. Seda suurperereisi olen põgusalt silmanud, vaatama pole hakanud. Sama Uhhuduuri ja kolme naisega karavanis, lisaks need maasturitega tüübid (ei teagi, neid ju vist paar erinevat seltskonda, vahet neil ei tee, hiljuti oli mingi kamp igatahes Kolumbias vist). Nad on - siililegi selge! - oma transporditeema-kesksed, kohati liigagi, see tapab sihtkoha mu jaoks. Uhhuduuri puhul olen imestanud, et näiteks lugeda on meeldivam kui liikuvat pilti vaadata. Ühe saate üritasin, aga maanteelint oligi ekraanil peamine. Ma  mõistan seda muidugi, aga ikkagi... Karavani-saate blondiininaljad kuidagi väsitasid ka. 

Eile algas "Taavi Mallega Aafrikas". Vaatasin. Ilmselt vaatan ka edaspidi. See on nüüd veidi uudsem formaat, see vist võlub. Malle aktiivne killurebimine veidi on ehk üle võlli, muidu võiks päris tore olla. Eile oligi esimene kord, kus vaatasin ekraanil toimuvat ja mõtlesin, issand kui hea seda niimoodi vaadata, ma vist ise enam ei tahagi kuhugi sellisesse kohta reisida. Kõik see kaarnakari, kes lennujaama mustas ja kuumas öös sulle peale lendab ja nii ehk naa koti pähe tõmbab, mingi tümakas öömajas, mis "kell 2 lõppeb, ma luban" jne, jne. Mingi limiit sai täis vist, aga teiste kannatusi olen ikka valmis vaatama ja lugema :)

Hispaania-Verontšikut ma veel ei tea, kas hakkan vaatama. Hispaania oli vahepeal teemaks küll, aga hetkel laualt maas, kas ka lõplikult, on muidugi vara öelda. Ja muud põhjust selle saate vaatamiseks vist ei oleks, mulle tundub.

---

Hiljutised kolm pärli, mis ei ole reisisaated, ka siia otsa. Tunnistan, mina olin see, kes vaatas, silm punnis, saadet "Üks nädal Silvia Ilvesega". Teda tuleb kohati küll teatava filtriga võtta, aga ta meeldib mulle. Tema pere meeldib mulle. Tema sirgjoonelisus meeldib mulle. Tema energia - mida ma sajaga kadestan - meeldib mulle. Neli nii ägedat, ja paistab, et ka andekat poega. Kogu see tema elukorraldus ja majandamine. Ja päriselt, kui ta koos poegade musitseerib, siis mul on kananahk ihul. Inimesed, kes on milleski head ja kirglikud ja teinud suurt tööd selle saavutamiseks, ajavad mu heas mõttes hulluks. Ja kui selline inimene suudab sellega ka oma poegi nakatada, siis... aplodeerin! Samas oli kõik kuidagi väga päris ja tema haavatavus ja nõrkused samuti ekraanil. 

Teine saatesari oli puhtalt minu nostalgialaks - "Üheksakümnendate hitikunnid". See oli õudne aeg, see oli ilus aeg, sest see oli minu lapsepõlve viimane ots ja ju seepärast vaatasin. Sellest tahaks kohe rohkemgi kirjutada, aga praegu mitte.

Kolmas pärl on praegu eetris jooksmas: "Eesti (täielik ja kontrollitud) ajalugu".  Ma päriselt soovitan seda vaadata, soovitan ka järeltulevat põlve panna seda vaatama. Ajalugu küll, aga hoogne ja huvitav, kröömikese huumoriga (Andrus Vaarik saatejuht ja ega oma ala asjatundjad, kellelt kommentaare võetakse, huumori osas eriti alla jää). Mis muidugi kõige hullem - mitte midagi ei ole muutunud. Sama mõte kusjuures võib tabada ka "Peeter Esimest" lugedes, kirjutas selle Tolstoi, aga mitte Lev, vaid see teine, Aleksei. Ma vahel mõtlen, et mis tundega ajaloolased tänaseid sündmusi ka jälgivad, nad ju näevad mustreid...