Eisenstein

 

Seekord vist ei olnudki üheski aspektis piinlik vaadata. Mis on viimasel ajal üllatav, midagi ikka tavaliselt lonkab. Näitlejad olid head, tempo oli paigas, lava- ja helikujundus oli hea. Raske teema, ent publikul lasti hinge tõmmata ka pisukese naljaga. Mulle on ka kirjanduses sümpaatsed need teosed, kus keerulised teemad suudetakse lugejani tuua nii, et sulle jõuab pärale küll kogu traagika, ent vahepeal on ka naeru läbi pisarate. Selle lavastuse lükkas väga hästi käima alguses näidatud videogalerii tänaval küsitletud inimestest (iseasi, kas need olid ikka kõik juhuslikud, äkki ikka lavastatud :)?), kellelt taheti teada, kes oli Eisenstein.

Video osa lavastuses oli üleüldse ekstraklass. Seda armastatakse viimasel ajal võrdlemisi palju kasutada ja enamasti on see... tarbetu ja piinlik. Kaameraga laval ringi jooksev näitleja pole enam ammu uudne, seega kui soovida seda lavastuses kasutada, siis võiks sel olla ka omaette väärtus. Siin oli. 

Ja keda kaamera kahtlemata armastab - või kes ise armastab kaamerat, ei teagi, kumb on õigem - see on Ursel Tilk. Temal mu meelest näitleb näos iga lihas.

Huvitav, et see oli nüüd taas selline lavastus, mida tahaks minna mitu õhtut järjest vaatama. Järgmiseks hakkan ühte ja sama raamatut mitu korda järjest lugema. Sellised soovid hirmutavad mind väheke :)