No ei ole need koomiksid - isegi kui neid nimetatakse peenelt graafiliseks romaaniks - minu jaoks. See raamat oli ilmselgelt pärlite sigade ette loopimine. Samas kuna juba mõnda aega näeb kõikjal kiitvat mõminat nii kõnealuse Mägi kui ka veidi varem ilmunud Pärdi oma kohta, siis vastava raamatu nuusutamiseks oli muidugi tagumine aeg.
Üle poole tunni (mille jooksul oleks jõudnud tubli poole raamatu jagu mõnd toredat reisikirja või elulugu või lihtsalt kauni keelega mõtisklusi lugeda) olen vahtinud siin seda ekraani ja mõelnud, mida öelda. Sest ütlema justkui ju peaks, kui tahta see LV punkt ühele poole saada (milline kergendus!). Aga mis ma ütlen? Et ma tahaks kas teksti või pilti, mitte mõlemat korraga? Jube tüütu lugeda. Mis järjekorras neid jutumulle lugeda ja mis on otse- ja mis kaudne kõne, alguses raske haarata. Et suurtähtedes lugemine on mu jaoks keeruline? Keegi nagu tõmbaks kogu aeg lugemisele pidurit peale. Et mulle ei meeldinud need värvid, kuigi Mägi maalidel värvid mulle meeldivad?
Ent viimane kolmandik läks käima. Kuidagi nagu... harjusin selle teistmoodi lugemisega. Värvid ei hakanud küll endiselt meeldima, aga oleks edasigi lugenud, kui elu (Konradi oma siis) poleks otsa saanud.
/läheb nurka häbenema, täna rohkem näole ei anna/
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar