Umbusuga ma selle raamatu võtsin - ikkagi Ameerikamaa ja aasta 1861 ja reisikiri. Mõtlesin veel, et nädal aega kadakate vahel olles paras lugeda, kuhugi ei pääse, nutan ja loen. Neelasin kahe päevaga.
Sam Clemens (olgu igaks juhuks üle korratud, et Mark Twain oli Samueli kirjanikunimi) asub Nevada piirkonda asjuriks nimetatud vennaga St. Josephist teele. Algselt plaanis olnud kolmest kuust sai vist kuus aastat (mitte sellel konkreetsel teel olemist, ikka muid seikluseid tuli ka otsa). Päris arvestatav osa raamatust ongi luubi all see postitõllaga läbitav üüratu teekond. Mõtled, et "igav liiv ja tühi" väli, aga kus sa sellega! Kuna Twainil vaheldub tõde fantaasiaga väga orgaaniliselt, sekka ohtralt muhedat huumorit, siis loed ja imestad ja naerad. Kusjuures eluaeg loed postitõldadest ja -jaamadest vanadest raamatutest vaid mainimisi, mõtlemata suuremat, mida ja kuidas see endas kätkeb. Nüüd avanes mu jaoks täiesti uus ja enneolematu maa.
Twaini koomikuanne avaldub kõigis teemades, millest raamatus juttu. Lugeja saab teada nii indiaanlastest, mormoonidest, kulla- ja hõbedakaevandamisest, ajalehetööst, lõpuks sinna otsa veel ka Hawaii reisikiri. Kusjuures kõiges selles on kuhjaga küll tõtt, aga justkui lugeja tähelepanu terava hoidmiseks lisandub siit ja sealt ka üle võlli keeramist. Lisaks lademes situatsioonikoomikat. Kohemaid meenuvad nt meeste katsed revolvriga lõket süüdata, lumehanges külmumissurma ootamine (kui öömaja on tegelikult 15 sammu kaugusel), revolvrid, mille laskmistäpsus on selline, et kui sihtmärk paigal seisab, siis igatahes ei taba märki... Ja nagu ma aru saan, siis ei olnud Twaini huumor hea mitte ainult kirjasõnas, vaid ta oli ka särav esineja. Muide, raamatu lõpuosas saavad tulevased püstijalakoomikud ka mõned vihjed õnnestunud etteaste läbiviimiseks.
Ja tarantlid. Nende võluvates kirjeldustes tundsin Twainis ära oma sugulashinge. Igatahes küll on hea, et siin pilte ei olnud :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar