Naeratus

Sepikoja meditsiinijutuga seoses mõtlesin, et peab ikka kirjutama. Tundub küll tarbetu kordamisena, aga vahel on vaja meelde tuletada. 

Mina olen üks neist (olen nüüd tuttavatega vesteldes teisigi kohanud), kes on üles kasvanud teadmisega, et mammograafi juures on täielik hiina piin. Mõni naine tõemeeli väldibki seetõttu ka kontrollis käimist, sõeluuringus osalemisest kõnelemata (põhjendusega, et no kui patsiendi jaoks n-ö tasuta, siis ilmselt retsitakse veel hullemini). Kusjuures rinnakabinetis kontrollis käimine on saatekirjata ja tasuta nii ehk naa. Aja saamine on muidugi päris hull, nagu ikka. Tõesti ei mäleta enam, aga pakun, et üle kahe kuu kindlasti (täpsustus, kolm kuud siiski tuli esimest vaba aega oodata). 

Vanusest tulenevalt olen ma kuni viimaste aegadeni, ehk ca 20 aastat pääsenud ultraheliga. Kuigi minusugusel tehakse UH-ga koos ka alati jämenõel-biopsia, aga tõepoolest, see ei ole midagi hullu, käsi südamel. Ja niisama kontrollis käies seda reeglina ei tehta ka loomulikult. Aga nüüd siis parandamatult mammogrammi-eas ja ma ei väsi samuti PERHi tegijaid kiitmast. Valus? Ma ütleks, et ei. Ebamugav? Natuke küll. Mitte see, mis otse tehakse, no see, kus viskad elegantse viskega rinnad plaadile, vaid kui tehakse sealt kaenla alt suunast (ma ei tea, kas kõigil sealt tehakse...). Siis peab veidi võimlema. See on selline poos, kus ma kujutan ette, et kui teha kõrvalt pilt ja siis masin pildilt ära fotošoppida, saaks juba päris graatsilise Luikede järve kaadri. Ma küsin alati radioloogilt, et kas naeratama peab ka. Ta ei ole kordagi keelanud.