Pikka iga, Eestimaa!
Sobilikult tuleb siia killuke kodumaist lugemist.
Jälle sai mõtteid nii palju, et ajab suisa üle ääre.
Alati on põnev lugeda kohtadest, millest suurt ei tea. Mina olen teadlikus elus käinud Valgas vist vaid ühe korra, 2013. aastal lugejatega kohtumas, kuna see oli alles mu esimene või teine kord varjunime tagant välja astuda, siis olin valmis, et mind ootab ees kolm inimest (needki tööpostil olevad raamatukogutüdrukud), aga rahvast oli nii palju, et tundsin hetkeks suisa kiusatust uksest välja tagurdada.
Rõõm on, et Valga nüüd sarjas oma raamatu saanud, pealegi põhjaliku. Ajalugu, olulised inimesed, tähtsad majad, kõik on korralikult üles rivistatud. Jalutaja teejuhina kindlasti tarvilik näppu võtta, kui Valga peale patseerima lähed.
Mis masendas? Mitte et see eriline üllatus oleks, aga (valla)ametnike argipäev on... ma ei oska ega tahagi sellele nime anda. Olgu öeldud, et autor läks Valga valda kommunikatsioonijuhiks, tööaega tuli kokku nii umbes aasta ja kümme kuud, sellest ajast ja tehtud töödest annab ta õige põhjaliku ülevaate (ehk liigagi, kõiki vallamaja tegelinskeid poleks olnud tarvis üles loetleda, samas edaspidi kuhugi kandideerides on jällegi mugav, saab kõnealuse raamatu CV asemel letti lüüa ja kõik selle aja tööd ja tegemised on olemas). Tegelikult oleks lugeja poole lühema tekstiga juba aru saanud, kui tubli ja võimeka töötajaga autori näol tegemist on. Töine elu oli esiotsa väga igav lugeda, aga kui mul järsku nimedele näod juurde tekkisid, siis läks tibakene huvitavamaks. Tõepoolest meenus, et oli periood, mil Lully Kats (kõigist muudetud nimedest mu lemmikuim) oma kaameraga vist iga nädal Valgas ringi luusis ja kahe naise kismat kajastas.
Mis ühtlasi tuletab meelde, et noortel ja moodsatel naistel ma ei soovita seda raamatut lugeda, vererõhk võib ohtlikesse kõrgustesse tõusta.
Kaasa võtan siit raamatust uue lemmiksõna - "rabakarask". Huvitav fakt oli ka kohaliku rokiklubi eripära, et sinna kontserdile minnes peavad oma joogid kaasas olema, mujal ju pigem vastupidi - oma joogiga sisenemine keelatud. Mustlased olid muidugi põnev teema lugeda. Samuti eestlasi ja lätlasi ühendav koorilaulutraditsioon ja laulupeod on väga selgelt just siit pärit.
PS. Raamatu viimane korrektuuriring on vist küll lugemata jäänud, siit tuli nüüd üks kole rekord :(
PPS. Strateegiline möödalask oli seegi, et Ragnar Kondist oli põgusalt juttu vaid epiloogis. On päris mitu inimest, kelle jaoks Valga=Ragnar Kond ja no kas oli kade meel neile natuke rõõmu teha ja nii olulist persooni pikemalt kajastada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar