LV13 teemas päästis Ulfsak mu välja (mõlema poe 2023. aasta müügitabelis 8. koht). Miks nii vana raamat veel lugemata? Juhtusin seda katsetama audioraamatuna ja... no ei ole midagi teha, mis ikka ei sobi, see ei sobi. Tundus, et on ikka vilets raamat. Paberil lugedes, silmad küll kuivusest ja väsimusest plahvatamas, ei suutnud käest panna.
Epner on väga hästi ja nauditavalt Ulfsakit avanud, samas mõõdukalt on säilinud ka taktitunne. Kummaline tüüp, just see vastuolulisus temas. Olla korraga nii lihtne, heasüdamlik, siis aga teravalt salvav, nii mõnigi kord vist suisa põhjuseta. Ilmselt lähikondsetel, võõrastest kõnelemata, oli nii mõnigi kord käimine kui noateral.
Suurim rõõm, mille siit loetust kaasa võtan puudutab tema õppimisvõimet. Mitte kaamera ees või laval, vaid just nimelt eraelus. Noor mees, kes tegi oma esimese ja väga eduka filmi, kaotas abielu, pere, tegelikult jalgealuse üldiselt. Ja kuigi ka hiljem tuli filmivõtete tõttu viibida pikalt kodust eemal, loomeinimeste kutsehaigus kimbutas teda vist vahel hiljemgi, ent ta siiski õppis. Muutis end. Ja muutus päriselt ka. Kui loed, milline kodulemb temast sai, kui kirglik pliidi ees seisja, rohenäpp, kuidas ta pidevalt rõhutas perekonna tähtsust. Kuidas see "kui sa hakkad oma kodu sättima ning hoolitsema pere ja kodu eest, oma ümbruse eest, siis see toetab sind.". (see tuletab mulle meelde kunagi mõttevahetuse ühe suure tööandjaga, kes - üllatuslikult - eelistas värvata just pereinimesi, hoolimata nt väikeste lastega kaasnevast riskist sagedamini haiguslehel olla, vastutus- ja kohusetunne jm omadused olevat hoopis teised)
Väga suur töö väga haaravas esituses.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar