Sellest on vist nii palju kirjutatud ja räägitud, et nagu ei tahakski midagi öelda. Ootan põnevusega nüüd teiste muljete lugemist, olen seni püüdnud sellest hoiduda. Enda mõtteid on samas nii palju, et ei oska alustadagi...
Mis meeldis? Sümpaatne aeg ja tegevuspaik. Kogu see mõisakooli olustik ja väike küla/alev, see on sedavõrd minu lapsepõlve tegevusväli. Noore inimese kujunemislugu ühes õrna esimese armastusega, samuti kena. Rahulik kulgemine, suvine loidus, loodus... Kõik hea.
Aga. Isegi loid ja aeglane tiksumine vajab vahepeal mingit särtsu. Skemaatiliselt olid need siin justkui olemas (mõned Margitiga seigad, kohalike jotadega intsidendid, Andrease vanaema haigla vms), ent selle esitus oli kuidagi üheplaaniline. Võib ju olla, et kui ma ei oleks eelnevalt lugenud Arenzi "Suurt suve" ja Acimani "Kutsu mind oma nimega", siis mõtleksin, et sellises rahulikus raamatus ei saagi lugejale mänguruumi tekitada, aga ei, saab küll.
Toimetamise poolelt oleks natuke mõnd kohta sättinud (huvitav oleks teada, kas seda teksti üldse toimetati, äkki mitte?). Tenniseninaga killustikus vedamine või Andrease juuksetooni kirjeldamine, triibulised trussikud, oksendamine/iiveldamine vms jäid mu jaoks veidi sagedaseks. Ilmselt neid kohti ei olnud tekstis sugugi palju, ent nii napi raamatu kohta tundus liiga sage.
Üks nüanss, mida ma ei ole suutnud enda jaoks lõpuni selgeks mõelda olid need (eriti raamatu esimeses pooles, hiljem vist kadusid sootuks, aga võin ka eksida) raadiost kuuldud uudised. Need meeldisid mulle väga (see uudiste liin ja õpetaja Ermeli vihjed oleksid väheke võinud edasiarendust saada, iseenesest väga oluline ja huvitav teema ju). Samas andsid need raadiouudised ajastule väga konkreetse raami (kuigi üsna lõpuotsas oli aasta 1991 ka mustvalgel välja kirjutatud). Mis kõik on tore, aga teisalt pani minul kui lugejal kohe kuklas võrdluspildid jooksma. Maapiirkonnas sellel ajal nii vabalt ja avalikult samasooliste suhteid justkui ei eksponeeritud. Siin õrnalt küll oli kohati varjamist ja looritatult tabuteemaks olemist, ent esimene arglik embamiskatse toimus avalikult (plikad kihistasid põõsas), kuskil oli käsikäes käimine, kui Margit ja Tanel leidsid poisid Johannese toast, siis kohe oligi nagu selge pilt, kes nad on ja miks nad seal koos on. See, et kohalikud jotad kohemaid pedeks sõimavad, sellest võin aru saada, sel ajal tõesti võis mõnel prostamal tüübil see sõimusõnana ette ja taha käia. Igatahes see lühis jäi mu jaoks lõpuni punase joonena sisse.
Sarnane paralleel oli ka kõigi vanemate naiste vanamutiks nimetamisega tekstis. Kraade-poisid tegid nii tõepoolest, ent Johannese tegelasega ei kõlanud see mu jaoks päris hästi kokku. Mingid mõtted olid mul veel isaliini kohta, aga tegelikult aitab nüüd küll. Raamat oli ju tegelikult hea ja mõnus lugeda, lihtsalt mõned mõtted, mis lugedes kolinal sisse sõitsid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar