Dokumentaalromaan intsestist ja hilisemast ravist. Lobedalt kirja pandud ja lippab kiirelt - olin vist vaimu millekski väga palju hullemaks valmis pannud.
Ühest küljest on hea, et neid võikaid lapsepõlve-stseene oli vähe (need olekski olnud rängad lugeda), teisalt läks üldpilt seetõttu tasakaalust veidi välja. Praegu oli rohkem fookus hilisemal elul, ravil ja toimetulekul, oma mina uuesti üles ehitamisel... Kahtlemata tarvilik lugu jagada, absoluutselt ei eita, lihtsalt laiemalt harimise mõttes oleks vaja rõhuasetust selle esimese poole märkamiseks (või siis oli see minu ootus, ekslik, tunnistan).
Omaette teema on jälgida Karini (raamatus Ida) "rollimuutusi" raviasutustes; on ta ju ise muusikaterapeut, kes töötades nii füüsiliste kui ka vaimsete erivajadustega lastega, on sarnastes asutustes nii abi andja kui abi vajaja rollis.
Siia lõppu ma ei saa seekord öelda, et oli tore lugemine või soovitan, aga ma usun, et kõige tähtsam on sõnum - selline raamat on olemas. Kellelegi ehk otsustav viimane päästerõngas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar