Palju ja mitmesuguseid tundeid tekitav raamat, seetõttu mõistan ka teiste lugejate vastakaid hinnanguid loetule.
Argiselt luuleline tekst - kui see sulle meeldib, siis meeldib ka kõnealune raamat. Olustik - majake ääremaal, kerge hüljatuse vaib, minajutustaja ängistavast suhtest lahkumise üüratu segadus, valu, vaheldust toomas välised ärritajad (polügoon, ema)... Kes seal on olnud, see mõistab, samastub, noogutab kaasa. Kes ei ole, sellele tundub ehk liiga tummine.
Tänasel päeval on kombeks öelda, et kellegi isiklikust traagikast jutustavat raamatut ei tohiks üldse hinnata ega kritiseerida (sama kehtib sõja kohta). Kuna mina õnneks ei tea, kas see lugu on või ei ole (pool)autobiograafiline, siis ma ikkagi jätkan. Kui see on mingilgi määral reaalselt aset leidnud, siis see on selline... esimese kuuma pealt kirja pandud lugu. Mistõttu mõjub see väga ehedalt, aga ka... liiga värskelt. Hea oleks lugeda jätkulugu, kui esimene aur on pealt lennanud, kui on tekkinud teatav distants. Lisaks kajab lugedes kuklas kogu aeg pakitsus teiselt mättalt vaate järele. Praegu on väga ühte väravasse tagumine. Ajaga kuidagi tuleb teadmine, et asjad ei ole alati mustad ja valged. Mitte. Ühelgi. Juhul.
Kui veel urgitseda, siis mõned moodsa aja kohustuslikud aksessuaarid häirisid (leitud kirjapakk mõjus kuidagi klišeelikult, lesbi-sildi külge kleepimine vanatädile vm ammu elanud tegelasele, sõnumivahetus sõbrannaga). Isiklik mure, ega ma kurda. Lõppeks tuleb nagunii viiekas.
PS. Meenutab mulle kangesti üht teist romaani, kus naine läks vist kuhugi Lapimaale (?) matkajate tundra- või mägitarekesse hooajaks perenaiseks. Toibus seal siis oma lahkuminekusest/lahutusest ja võitles perifeeria-hirmudega. Keegi oskab meenutada?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar