"Hüvasti, kollane kass"
"Tere, kollane kass"
Ma olen seda (esimest?) kassi lugenud noore plikana. Võiks arvata, et meeldis, sest noh, eks siin olegi ju valdavalt noored inimesed (abituurium), enese ja elu mõtte otsimised. Siiski-siiski, tol ajal see mulle nii väga ei istunud, seekord aga jällegi poolteise päeva lugemine ja sobis. Ilmselt oleks neelanud aplamaltki, aga kui tuli sama jutt teisele ringile, siis veidi läks hoog maha.
Eks ta ju väheke naiivsevõitu oli, samas see õhustik, kerge ajastu visandamine, see oli nauding. Esimene kass (1963) (oeh, tegelikult on mul need kassid puha totaalselt peas segamini, sest siinsete kaante vahel olev n-ö esimene kass on ju ka saanud autori kohendusi tunda (mitu varianti, hiliseim 1985), aga muidugi mitte nii palju kui viimane, viies kass (1992)) on ikkagi 18-aastase noormehe kirjutatud, seega ma ei kavatse etteheiteid teha.
Viimase kassi kallale asudes ei saanud ma parata, et hakkasin võrdlema. Mitte sihilikult, sest selleks oleks pidanud rohkem aega varuma, ja ega see võrdlemine mu eesmärk ju olnudki. Aga kui ühes rodus lugeda, siis märkad tahes või tahtmata, mis on lisandunud. Mõne lisanduse reetsid vabaduse tuuled, nt tädi Ida võis nüüd eestlusest sõnakamalt kõnelda. Suudlused läksid pikemaks, ent kõik jäi äärmiselt sündsaks. Maia ja Edaga vangerdused ajasid pildi veidi segaseks. Maia vanemad ja kodu said vist ka oluliselt lihtsamaks. Ah jaa, ja kassi, teda on viimases variandis märksa rohkem. Viimases variandis on Unt toonud sisse palju kirjandust, kohati ehk ülegi pingutanud. Aga võib-olla mõjutas siinkohal mind järjest lugemine... Igatahes täna meeldis mulle enam see liba-esimene variant. Viimases lõi kohati ikka sisse juba seda vanemat ja elukogenumat kirjanikuhärrat.
Öeldakse ju, et on kirjanikke, kes kirjutavad kogu elu üht ja sama lugu, see pole küll siis nii must ja valge, aga mis siis, kui olekski? Et kogud tarkust ja elad ja võtad siis oma kümme aastat vana romaani ja kirjutad ümber. Ja kümne aasta pärast jälle.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar