Kartulisalat

 Kuna mul on nüüd üle mõistuse palju aega, siis vaatasin (jälle) teleri säravat ekraani. Kuna ma aga ei tee seda kunagi korralikult, vaid ühe silmaga ju ka loen raamatut, siis võib muidugi üht koma teist tõlkes kaduma minna. Igatahes. Tehti maarjamaiseid toite ja siis oli teemaks ka kartulisalat, miskine proua - hästi targa olemisega, nii et ma täitsa usun tema juttu - kõneles, kuidas nõukaajal kartulisalat oli hirmus populaarne, sest selle jaoks tarvilikke koostisosi polnud saada (vist ei olnud isegi kokaraamatutes vastavaid retsepte).

Mina, kes ma olen nõukaaega ju vaid jupikese saanud nuusutada, elavnesin sellest hoolimata siiski. Kas oli tõesti nii? Mulle tundus, et kartulisalat oli üks väheseid piduroogi, mida kõik just vorpisid teha, sest sinna minev kraam oli keskmisest kättesaadavam. Võib-olla vorstiga oli mingi teema? Samas tollal pandi salatisse vist nagunii rohkem keeduvorsti, seda ju ikka liikus? Need suitsuvorstide ja sinkide ja lihadega mängimised on laiemalt moodi läinud vist lõdvematel aegadel. 

Saksapärases kartulisalatist oleme ilmselt kõik kuulnud ja vähemalt korra elus elanud üle üüratu pettumuse. Samas võtsin eile siis lahti ühe hirmvana kokaraamatu (eesti k ilmus 1955) ja vaatasin huviga sealseid kartulisalati retsepte. Sealne kartulisalat oli veel hullem kui see saksa variant. Kartul, toiduõli, äädikas, tsips maitserohelist ja kogu lugu. Tõsi, olid olemas liha-, linnuliha-, singisalatid, mis juba rohkem meenutasid meile täna tuttavat kartulisalatit, sede vene mõjutuste ja päritoluga salatit. Aga jah, nii palju koostisosi, kui täna sinna surame, omal ajal ei pandud. Samas rõhutan, et ma räägin ju ka võrdlemisi vanast raamatust. 

Tänasel kartulisalatil on juba teised teemad ja valikuid ka ikka palju, igal perenaisel oma. Mõni vaidleb tulihingeliselt, kas hapukoor 10% või 20%. Ja mis on õige majonees? Kas salatikaste segada eraldi valmis või mitte? Kas ainuõige on koorega keedetud kartul? Kas muna hakkida või kahvliga purustada? Õuna - jah või ei? Vorst, aga milline? Sibul - ei! Herned? Õun, see vana tüliõun. Aga porgand? 

Ja kuigi tundub, et selle 40+ aasta jooksul on kõik variandid juba maitstud, siis hiljuti sain ometi uue maitse. Nimelt astus aastavahetusel läbi üks külaline kartulisalatipotiga (tuli vapralt läbi vanalinna, ma olen lõpmata tänulik), kes teeb kartulisalatt alati ahjulihaga. Hoopis teine maitse, hirmus hea.

PS. Avastasin praegu, et vaat kus lops, pildikaustad on igasugust jama täis, aga selgub, et kartulisalati pildistamiseks pole ma iial vajadust näinud. Mitte ühtegi pilti.