Lõpetasin juba eile, aga siiani kirjutamata, sest... vahel olen isegi mina, sõnakas mann, üsna sõnatu. Alustame siis sellest, miks ma lugesin? See on see LV punkt roosisordi kohta. Savisaar pole küll sõna-sõnalt võttes ju tegelane, aga ütleme siis, et selle raamatu peategelane siiski. Ja tõepoolest on olemas roosisort, mis kannab nime ‘Edgar Savisaar’, aretatud Mart Ojasalu poolt 1991 või 1992. Roos on merevaigukollane, jämeda varre ja suurte okastega. Herr roosiaretaja, väga kümnesse :)
Ja nüüd ma olen jälle veerandtunnikese seda lehte põrnitsenud ja ei ridagi kirjutanud.
Kas sellist raamatut - kellegi suurmehe viimastest aastatest - on vaja? On küll, ma mõtlen. Eriti mida pikem ajaline distants tekib, siis seda enam väärtust taolisel informatsioonil on.
Kas seda oleks pidanud sisuliselt toimetama? Ja see on nüüd see koht, millele ei oska vastata. Siin ja selles kohas jooksevadki mu jaoks kõik suusad sajaga risti. Siin on Savisaare kohta kohati öeldud üsna filtrita. Mõneti ju hea - kellele seda ümmargust kiidukõnet ikka tarvis. Võib-olla mõnes kohas oleks võinud leebemas sõnastuses... Aga noh, kui ta ikka oli nii tujukas, väiklaselt kättemaksuhimuline, kooner jms, mis siis ikka. Palju on tarbetuid sõnasõnalisi korduseid. Siis veel pidevad vasturääkivused. Külalisi Hundisilmal oli pidevalt väsitavalt palju või siis ei tulnud kedagi. Tõsi, loo lõpuni jõudes sain aru, et need mittetulemised olid vist pigem laste aadressil, kuigi nende korduvad käigud olid muidu nagu mainitud küll. Mis viibki viimaks selle lõpus aset leidva (raha)tülini. Seega natuke on see raamat nagu kättemaksuaktsioon. Mis ei ole ilus. Samas kui lastest hooldajat ei olnud ja keegi võõras selle töö ära tegi, siis tasu töö eest on ju elementaarne. Kusjuures ilmselgelt ei olnud need mingid enneolematud summad, mille üle vaidlus käis/käib. Teisalt võib öelda, et kui ikka kirjalikku töölepingut ei sõlmita ja töötasu liigub sulas, siis kelle peale ikka näpuga näidata? Samas võiks ju siiski olla olemas mingi autunne (lastel siis). Ja umbes samas vaimus edasi need mõtted siin liiguvad. Teisalt jällegi oli kolleege ja sõpru, kes jäid ju ühel või teisel moel lõpuni Savisaare kõrvale (Sõõrumaa, Kõlvart konkreetse abiga, mitmed erakonnakaaslased moraalselt toeks).
Veel häirisid mingid hinnangulised iseloomustused, mille oleks saanud mahedamalt sõnastada ("Edgar sõitis meil ju ainult äriklassis" jms).
Kurb ja õpetlik lugemine suhtlemisoskusest, valikutest, eneseuhkusest...
PS. Ma esimese hooga tahtsin üldse ühe tärni anda, aga kuidagi õnnestus lugedes (kohati küll toore tahtejõuga) siia liha luudele kasvatada ja siiski jään kolmeka peale.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar