Hoidsin seda lugemist kaua, üle kuu vist isegi. Kas oli ootamist väärt? Nii ja naa. Provanslik õhustik kahtlemata oli, põnevaid noppeid ja mõned uued teadmised, päike ja roosa vein ja kõik muu, mis siin aitab pakaselistest päevadest läbi tulla.
Kui millegi kallal norida (aga peab ju :)), siis ehk see, et arengut ei toimunud. Kuidagi üheplaaniline kulgemine oli. Teisalt on see ka mõistetav, sest minnes võõrasse keskkonda oma läbinisti maarjamaise perekonnaga, siis ilmselgelt suuremat sulandumist ei toimu, hullemad veidrused ja fopaad jäävad juhtumata. Pole seda hullu ämma, kelle peale esmalt vihastada, seejärel pika hambaga taluda ning keda kõige lõpuks armastama hakata. Huvitav oli ikkagi, eks see bürokraatiarägastik jms ole servapidi juba varasemast tuttav, aga ikka tore lugeda, et mujal ka mingid jamad on.
Kui veel kurta, siis need tikutopsi-pildid. Leheküljel kujunduslikult olid ju toredad, aga need olid tõesti väikesed, võinuks siis juba olemata olla. Pool raamatut lugesin kohusetundlikult pildiallkirjad ikka ära, aga kuskil pärast 25. kohvikupilti loobusin. Ma ei armasta absoluutselt raamatu sisu sidumist raamatuväliste kanalitega, aga siinsed väiksed pildid võiks tõepoolest koondada kuhugi veebis ja suunata lugeja neid sinna vaatama. Sest ma usun küll, et Provence´i kohvikud on pildistamist väärt.
Olulised teadmised, mis siit kaasa võtan:
- cacheille - see kindlast alkohoolsest joogist (veinijääkidest valmiv Marc) + juustujääkidest + küslast kokku keeratud veider möks, mida saiale määrida, hakkas täitsa ahvatlema;
- suhtumine aiolisse, ehk et meie mõistes lisandist on saanud omaette roog;
- nii mõnegi retsepti võtan ette.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar