Reisil kohatud kaasmaalased

 Kristallkuuli postitusest inspireerunult hakkasin mõtlema, et kuidas mina käituksin. Või olen käitunud. Ette on tulnud nii ühte kui teist. On endale ligi astutud ja on ise kellelegi ligi astutud. Kuigi viimast juhtus rohkem reisimise algusaegadel.

Esimesest ja kõige eredamast märkuandmisest olen vist varemgi kirjutanud. See oli Roomas Kapitooliumi mäel, kui sinna samal ajal laekus ka president Lennart Meri. Täna ei tundugi see suur asi, sest internet annab sekunditega info kätte ja võiks olla üsna tavaline Roomas kolades teada meie riigi tähtsamate tegelaste riigivisiitidest. Aga aasta oli siis 1997 (vist). Presidendi Itaalia-visiidist ei teadnud midagi. Reis oli bussireis, mis tähendab, et ka teel oli oldud juba mitu päeva, lisaks oli Kapitooliumi mäel käik grupiekskursioon, seega küllap reisikavva aegsasti väga jäigalt pandud. Ja siis meie lipuga läikivmust auto keerab sinna. Presidenti nööbist just ei sikutanud, aga mingi viisakamat sorti tervitus kaasmaalastelt sai valjuhäälselt edastatud küll.

Ma mäletan, et noil aegadel oli kaasmaalasele ligi astumine pigem reegliks. Infopuudus oli meeletu ja ikka oli hea juba teel olles kelleltki kuulda, et kuis olud selles või teises linnas, kus ühel käidud, aga teisel minek alles ees. Hinnad, ilmad jms, mis reisides tähtis. Nüüd on see kõik kahe kliki kaugusel ja mis ma ikka mingit Elmarit nügima lähen, et kuidas Ouagadougous eile ka ilm oli.

Ja ega ongi vähemaks jäänud neid ligiastumisi. Ise ei kipu enam ammu enda olemasolust märku andma. Kuskil eesti keelt kuuled, siis tõmbad enda hääle maha, et end ei reedaks :) Tõsi, keerulisem on siis, kui eesti keelt pole kuulnud, aga mõni turist väga tundub eestlase moodi, siis vaevab uudishimu, et kahtlustele kinnitust saada :) Sest nii veider, kui see ka pole - Eestis olles näib, et meie kehakujus ega näojoontes pole midagi eristuvat, aga võõrsil torkame kaugele silma. No võõrad ajavad jah sakslase või norrakaga segamini, venelasega muidugi alati, aga omad omadele hakkavad silma küll.

Kellele ja miks ikka ligi astuda... viisakusest tere võiks öelda, aga mul on tunne, et üks osa tervitatavatest ehmuvad selle peale ja teine osa haagib end nii kõvasti külge, et annab lahti saada. Väheks on jäänud selliseid, kellega lobised veerandtunnikese ära ja siis lähete sõbralikult laiali. Kuubal mulle jah meenub, et oli kaks sellist meeldivat juhust. Üks oli samal katamaraanitripil, sadamas kogunedes jõllitasime ikka tükk aega selle mehe õlakotti, aga kuna käis hoogne parlevuutamine, siis olime kõhklevad. 

Eriti kole lugu on, kui kaasmaalasega tuleb pakettreisil hakkama saada. No muidugi on tõenäosus ka suurem, sest kui te ikka samasse hotelli olete sattunud, siis suure tõenäosusega kohtute järgneva seitsme päeva jooksul igatahes. Olgu, osades sihtkohtades on mitu lendu nädalas ja siis ei pruugi samas graafikus olla.

Aga näiteks viimati, möödunud sügisel, paketikas. Õnneks (!!!) erinevas graafikus ja kohtusime nende reisi viimasel päeval. Meie terrass oli kohas, kust käis veel rahvast mööda. Meie, istudes õues,  lobisesime, valisime nutiekraanil nokkides tagasilennuks toitu välja. Kui järsku kargas ligi ülieufooriline naisterahvas, ütleme nii, et selline Merca ja Kati Saara ristsugutis. Jättes kõrvale välimuse ja suitsumehe-hääle, siis oli proua korralikult lakku täis, sõna otseses mõttes, ma ei liialda. Mistõttu oli ta valjuhäälne ja familiaarsus kuubis. Ja kuna ta kukkus kohe tulistama ja vaat et kaelakuti seisis minuga, siis esimesed 20 minutit arvas T. tõsimeeli, et oleme kokku sattunud kellegi minu tuttavaga. Sest kuigi kattuvaid teemasid ja ühiseid tuttavaid selle ajaga jutust ei koorunud, siis tädi käitumine oli selline, et no peavad vanad tuttavad olema. Kui siis tädil järsku plahvatas, et oih, ta pole end tutvustanud, siis lahenes see segadus meie perekonnas. Sama ei saa öelda selle vestluse kohta. Õnneks laekus naisterahva härra abikaasa, kes oli ka tiba tongis, aga siiski adekvaatsem ja ta peagi minema lohistas. Proua oli reisil koos ämma ja lastega ja ilmselgelt ei tahtnud ta hotellituppa tagasi minna. Kahtlustan, et kui meil oleks laual alkoholi olnud, siis oleks me endale pikemaks ajaks sõbra(d) leidnud, ämm oleks lapselastega ise pidanud hakkama saama.

Olgu, see naine oli purjakil ja seetõttu intensiivne, ent sama vestluse käigus tõusis pinnale ka teine asi, mis reisil võõrastega sõbrunedes keeruline mu jaoks - inimesed vaimustuvad reisil erinevatest asjadest, aga oma suures õhinas kukuvad sageli neid asju ka teistele peale suruma. Ma tean, et mõnigi kord võib sellises arutelus selguda uus ja huvitav tõde ja vahel tekkida külastatavate kohtade nimekirja tore koht, aga enamasti oled ju enne lennukile astumist natuke uurinud maad ja ilma ja tead, kuhu lähed ja kuhu pigem mitte. 

Igatahes tänasin reisijumalat, kes selle tädi järgmisel päeval lennukile kupatas, sest ma kujutan ette, et muidu oleks järgmised päevad hiilinud söögisaalis mööda seinaääri ja pidanud maskeeringut kasutama. 

Nii et ma mõtlen, et tere öelda oleks tore, aga edasi peab ikka väga hoolega tunnetama :)