Ma ei ole viitsinud uurida, kas Perrin kirjutas "Lilledele värsket vett" enne või pärast "Pühapäeva...". Kui enne, siis ütleks, et kõnealuse puhul oli ta muutunud laisemaks. Võib ka olla, et "Pühapäeva..." oli esimene, selline soojendusraamat (nii ta mõjub) ja kui ta oli sõrmed soojaks saanud, siis tegi oma meistriteose.
Lugu ju on, ajaga mängimine on, pisuke põnevus on ka proovitud sisse tuua, aga veidi liiga seebine, imal ja - jälle see vana viga -, et autor naudib oma põnevuse tekitamiseks loodud konstruid nii väga, et hakkab liiga vara ja liiga palju vihjeid ette andma. Ja kui siis saabub kulminatsioon, mil lugeja peaks šokeeritult hüüdma WTF!?, siis lugeja on selleks ajaks vihjetest ja etteaimatavusest nii väsinud, et tambib pead vastu voodipäitsit ja närib padjanurka.
Võib ka olla, et mind häirisid mõned tugevamas värvingus vulgaarsused. Mind, kellele üldiselt roppused meeldivad, eks ole :) Aga on raamatud, kuhu need sobivad ja on raamatud, kuhu pigem mitte. Perrini stiil on mu meelest kuidagi... muinasjutulik, õrn ja malbe, ja sellisel puhul lõikavad mõned väljendid võõrkehana sisse.
Ah, mis ma siin ikka virisen, tegelikult oli ju täiesti okei raamat ja lõdva paari öö lugemine.
PS. Ilusa pühaba hommiku passisin Toompeal kajakaid oodates, et raamatust sobiv pilt teha. Ma kinnitan, seal on tavaliselt üliaktiivsed kajakad - täna oli tühjus, äkki on pühapäev neil vaba...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar