Sansibar, vol 4, väljasõidud

Nagu öeldud, põhimõtteliselt ei võtnud midagi. Merepealseid oleks rohkem ja pikemaid tahtnud, aga see sealne päike on päriselt päike - peaks vist enne kuu aega kohapeal nahka harjutama, alles siis julgeks pikemale tretile minna. Ma räägin k o o s päikesekaitsekreemiga naha harjutamisest, eks ole.

Muus osas on saarel levinud Jozani mets (näitavad mõnd pärdikut ja kedagi vist veel, rajake on laudtee, soovi korral vist supilauatad ka mangroovide vahel, ehk siis... njah), vürtsifarmituurid (nomaitia... jah, ma usun, et poleks nii veider kogemus kui omal ajal kakakohviga Balil, aga siiski...), meretripid (jaa!). Meresõite on mitmesuguseid, igasuguste alustega, kas mõnele saarekesele, sukelduma, snorgeldama, liivasaarele piknikule vms. Ehk siis peaks sul olema pigem huvi merel loksumise või veealuse maailma vastu, sest rangelt paadiretke sihtkoha mõttes pole asjal muidu jumet. Ja kuumus on jõhker.

Idakaldal olles käiakse snorgeldamas Mnemba saare juures (väidetavalt kuulub Bill Gatesile), saarele liiga lähedale ei tohi minna, paadimehed teavad end õigesse kaugusesse hoida. 

Kes luubiga vaatab, näeb siin Mnemba saart. Bill on paremalt kolmanda palmi all.

                                           

Kivilinnast käiakse massiliselt Changuu ehk vanglasaarel. Käisime ka. Esmalt rääkis hotellis vastav töötaja (kes seal klientidele ekskursioonide ja taksode korraldamisega tegeleb) meid peaaegu seina külge kinni. Ma ei andnud alla. Hullu päikese tõttu tahtsin selle ekskursioonitamise kuidagi lõdvemaks jätta, et ei peaks kohe otsustama ja ära maksma (kogemus on õpetanud, et ülehomse tripi ajaks võin ma olla põlenud ja villis, kõhutõvega potti kallistamas või kallab näiteks ladinal vihma - ilmselgelt on mul lõunamaadega palju ja valusaid kogemusi #minulõunamaa :)). 

Järgmisel päeval hotellist väljudes kleepis end üks tüüp külge, või noh, selle me hammustasime hiljem läbi, et ta kohe seal end meile kleepis, tegelikult märkasime teda hiljem, kui ta hakkas meile paadisõitu vanglasaarele pakkuma. Meie ei teadnud, aga ilmselgelt tema teadis, et me liigume sadama suunas. Ja kui juba merd märkasime, muutus me samm eriti otsustavalt kindlaks, no et lähme uurime sadamast, mis see paadisõit ka maksab. Olin kuulnud, et sadamas peaks paadimehe kuhjas olema. Aga meid jälitav tüüp muutus üha agressiivsemaks. Süsteem nii ongi, et klient on vaja ju kohe kätte saada, lased ta sadamasse, siis võtab juba otse kaptenilt sõidu. Sadamas sai ta T. kohe täitsa konksu otsa, mina marssisin tuimalt edasi, minu üksiolekut kasutas varmalt ära ühe paadi omanik, kes hakkas omakorda moosijuttu ajama. Ainult selle vahega, et tema oligi päriselt ka paadiomanik, mitte vahendaja, ja hind oli ka mõistlikum. Tunni pärast läksimegi.

Kui sind merele tõmbab, siis muidugi tore. Lihtsalt vanglasaare pärast ei ole sinna mõtet minna. Kihutad või loksud alla poole tunni saarele, seal randud ülejäänud rahvamassis kitsale liivaribale, plekid ühele suvalisele puu all istuvale tüübile 3 USDi ja siis paar meetrit eemal ametlikuma moega putkas 4 USDi järgmisele tüübile. Paadimehe märg unenägu on, et sa võtaksid tema nüüd giidiks (lisatasu eest ilmselt), me saatsime ta ära, et mine puhka väheke. Saart pole ollagi ja see vähenegi on kindla rajaga märgistatud, nii et ära sa ei eksi. Siis vaatad kilbusid, siis paari paabulindu. Kui sa oled alles paabulinnu ilust taevani lummatud, hüppab keegi kaustikuga ligi, kes arvab, et sa ju tahaksid veel raha ka annetada neile. Siis on mingi tühi hoone ja siis üks teine maja restorani ja väikese ajaloolise ülevaatega ja... ongi kõik. Ajaloo osa võid kodus ära lugeda või siis seal näitusel, selleks neid viletsapoolse ingliši oskusega tüüpe pole küll vaja kaasa jalutama. 

Kuni T. ujumas käis, püüdis kapitan mind jälle moosida, et lähme ikka edasi liivapangale ka. Et see maksab nii vähe juurde ja kõik need muud jutud. Ma saan ju aru, et see on tema töö ja leib, aga kui ma ikka ei suuda lauspäikese käes kõrbeda ja ega mul seal liivasaarekesel ju kuhugi varjuda ka ei ole, vaadata niisamuti mitte... no jah, siis edasi see rannal grillimise jutt, et teeb meile uhke söömaaja. Tänks djuud. Et lisaks kõrbemisele ja päikesepistele saan veel hamba all lobsterit ühes liivateradega ragistada :) No mis nauding see ikka nii väga on :) Järgmine argument - ujumine. Ja-jaa, ega siin kuskil mujal tõesti pole võimalik ujuda, et selleks just liivasaarele peab sõitma :) Pealegi, ma ei oska ujuda. 

Nii paistab Stone town merelt lähenedes. Tegelikult see ongi selline madalavõitu linnake.

                                                    

Siis on veel kivilinna giidiga jalutuskäik, mõnes külas külatuurid, merevetikakasvatus jms. Kivi otsas restoran ka.

Mägesid, orge, koskesid, vist ei ole :) Üks koobas suplemiseks küll on (ikka tasu eest). Maffia saar jms. Nii et ma ütleks, et kes tahab reisil olles programmi ja seda järgida, siis no on ju ikka miskit teha, aga kui ei taha, siis ega ka igav hakka. Ja kes tahab end ikka korralikumalt proovile panna, siis sellel tasuks Sansibar Mandri-Tansaaniaga ühildada.