Sansibar, vol 3, Matemwe

Teada oli, et siin on veel vaiksem ja tühjem. Oli ka. Väga mõnus. Seitsme toaga itaallaste perehotell, otse rannas. 

Tagauksest väljudes on kohe selline madusid täis võpsik.

Külaelu, nagu ikka, on koondunud peamise magistraali äärde. Sellised väikesed, kandilised kuudikud, milles siis poed ja kohalike sööklad. Turisti kohtab neis vähem. Poekuudikud on kohati trellitatud, ei teagi, oleks seal siis mini vargusteoht või miski...

Rannas vaid üksikud müüjad ja masaid, aga mis peamine - võrreldes Pajega maru laisad. Suurema osa ajast kükitasid põõsa all päikese varjus, kella 16 paiku läksid liikvele, aga eriti ei tülitanud kedagi. No ja mingi 18 paiku on juba kottpime. Siin olid aktiivsemad müüginaised, kaubakotid pea peal. Nad on hästi välja koolitatud, nähtamatu piir hotelli territooriumiga, sellest üle ei astuta. Aga kui märkab, et jääd teda vaatama, siis hakkab sulle kasvõi 50 meetri pealt oma rätte ja hõlste demonstreerima. Lehvitab need kõik läbi, pool tundi, siis hakkab uuesti kokku lappama, pool tundi - nii see päev kulub.

Masaidel see kepp on ikka väga praktiline, ka tagumikutoena kasutusel. See pildil vasakul jalgadel terrass on mõeldud massaažiprotseduurideks. Väga mõistlik, tuleb möönda. Enamasti on sellistes paikades massaažid lahendatud kahel moel - see toimub kas kuskil rannast eemal hämaras, kinnises ja umbses ruumis või siis otse rannal, kus möödujad ja lagipähe kõrvetav päike oma töö teevad. Siin on aga just parasjagu eraldatud (kui klient laual, siis käivad "kangasseinad" alla), aga samas käib ikka õhk ja meretuuleke läbi. 

 

Rannaelu, mis enamasti mulle igav tundunud, Sansibaril hakkas täitsa meeldima. Küllap seepärast, et siin pole rand vaid turisti päralt. Turisti on muidugi, aga ka kohalike elu käib rannal. Kalapaadid ja -mehed. Või näiteks õhtune guljaanie, ses mõttes väga slaavlaste ja itaallaste moodi. Kui päike madalal ja enam ei grilli, aga veel pole ka pime, siis voolavad kohalikud randa. Eriti naised ja lapsed. Kõik on end lille löönud. Hästi ilus ja värviline vaatepilt, mida paraku pildistada (telefoniga) suurt ei õnnestu. Pildistamist väga ei taheta, vähemalt tasuta mitte, kaugelt ja poolsalaja miskit saab ikka teha. 

Kottpimedas rannas liikuda ei olnud väga hea tunne. Tõsi, selle eest ka hoiatatakse (aga ega ma enamasti ju usu). Pajes ei tundnud seda, aga siin oli veidi ebamugav. 

See suahiili ja itaalia kombo hotellis oli omamoodi äge, aju pidevalt lühises. Roomast pärit hotelli pidav vanapaar suhtles omavahel muidugi itaalia keeles, lisaks astus nende juurest läbi teisi saarel viibivaid itaallasi, ja külas olid lapsed ja lapselaps. Nii et korralik Itaalia vaib. Ja nii juba 13 aastat.

See tuba võib ju piltidel talutav välja näha, aga tegelikult on ikka üks tume ja pime urgas. Ilmselt vihmastel päevadel ka lõhnab vastavalt, me nägime vaid ühte vihmasahmakat. Perenaine armastab tiluliluga ka üle kuhjata. Muidu jah, püüdlik värk. Toas on eraldi olemas rannakotid, lehvikud jm kraam randa minekuks. Sääsevõrku ei pea ise kokku-lahti lappama, vaid seda käib mitu korda päevas teenija tegemas. Sina istud õhtul kella 20-21 paiku õhtusöögilauas ja sel ajal käiakse toast läbi: sääsevõrk tehakse lahti (igaks juhuks vist lastakse vussu ka, et pahalased minema peletada), tekiserv käänatakse nõnda, et sul oleks mugav voodisse pugeda, tuuakse värske joogivesi, timmitakse konditsioneer, et sul oleks hea jahedasse tuppa tulla. Mingid asjad toimisid jah kenasti. 

             

Kuna see on kõrvaline koht (mööda randa liikudes lõpuks ikka jõuab teiste rannabaaride ja -kohvikuteni, aga on üksjagu maad), siis võtsime hotelli õhtusöögid. Need olid fiks.menüüga neljakäigulised ja otse loomulikult kantud Itaaliast :) Esmapilgul võiks ju mõne roa peale muiata, aga kui meenutada, et oled ikkagi Aafrikas ja köögis seisab pliidi juures pigimust mees, siis saad aru küll, millist tööd ja vaeva on nõudnud pererahvalt itaalia köögi juurutamine :) Pasta oli igatahes al dente. Mustale mandrile mitteomaselt käis õhtusöök nagu kellavärk.

Tõsi, üks õhtu oli mingi jama. Rahvas lauas, esimene käik söödud, teist ei tule. Pererahva lauas oli tol õhtul palju siblimist, kokk küll üritas seal käia, aga ei pääsenud löögile. Kui siis viimaks jõudis vabanenud peremeheni, hüppas see püsti ja liikus oma haige puusa kohta enneolematult kiiresti enda eluruumidesse. Seejärel liikus laudade vahelt köögi poole, hoides hellalt rinnal Parmigiano Reggiano kamakat. Ise viskas meile veel nalja, et nüüd te teate, kus ma seda peidan, ikka enda ihule ligidal. 

kalapäeva õhtusöök, seitsmest kassist neli on leidnud kõige vähem kasse armastava inimese :)

Teenindajad olid välja õpetatud korralikult. Nii korralikult, et need mõjusid kui kõnerobotid - monotoonsed, sõnu ühes jorus vuristades ning ainult ettenähtud vastustega leppides. Kui ütlesid midagi programmivälist, siis ega nad muhvigi aru saanud :) Lubasin koju naastes hakata Tõnisele ka söögiajal selja tagant ootamatult juurde hüppama ja vuristama ma-loodan-et-sulle-maitseb-toit? Ja kui ta vaevu jõuab ehmatusest toibuda ja midagi umbmäärast täissuuga vastu pomiseda, siis vuristan naudi-oma-toitu.

Üks sitikmust teenindaja oli suisa nii tark, et hakkas meile õpetama, kuidas nende menüüs olevat pizza´t peaks hääldama. Põhimõtteliselt kõlas see nagu "pissa", s selline teravamapoolne.

Randa mööda edasi minnes leidsime ka ühe ungarlanna, kes end siinkandis sisse seadnud, nüüd peab rannakohvikut. Kinnisvara soetamise isu läks küll üle, tülikam kui nii mõneski muus paigas. Kohvikus road oli üsna läänelikult serveeritud ja maitsvad, samas on mul kahtlus, et ühe kergemat sorti kõhutõve ma just siit üles korjasin.

Ah jaa, kui midagi on Sansibaril süües hästi, siis on see avokaado. Avokaadoga salatid näiteks, levinuim on tomatiga kooslus (miks ma pole ise selle peale tulnud? kaks lemmikut koos ühel taldrikul), ent ka mangoga, meloniga... Enamasti tahaksid nad küll ka sibulat ja rohelist paprikat sinna juurde surada, aga nad ei pöörita ka silmi, kui palud selle ära jätta.

Öömaja raamatukogust ka pilt. Eestikeelne oli siin vaid üks raamat, Kätlin&Arno olid kinkinud pererahvale Eesti-teemalise kinkeraamatu.