Siin kuskil...

 Kolimispäev.

Kui eelmist hotelli pidasid türklased, siis seda itaallased. Vihmahooaja kükitavad kodulinnas Roomas, ülejäänud aja aastast siin oma 7 numbritoaga hotellikeses. Mis tähendab, et ka õhtusöögid on tugevalt itaaliapärased. Ja head. Kuigi ma reisil olles üldiselt igasuguseid mittekohalikke rahvuskööke õigeks ei pea.  Teenindajad on saanud ka vist korraliku koolituse, aga ega see asja olemust palju muuda 😀

Hotellis toauks on tase omaette. Koperdada ei julge, muidu abikaas paneb pärast mind tükkidest kokku. Tabalukk on muidugi ka nunnu. Aga eks nalja peab saama.

Sääski vist ei ole, aga keegi käib sääsevõrku muudkui usinasti alla laskmas. Ma mõtlen, et... tore ju on v ä l j a s t p o o l t  saabuvate mutukate suhtes, aga - teoreetiliselt! - mis saab voodi all olevatest ämblikutest. Kui nad öösel rändama lähevad, siis nad ei pääse võrgu alt ju välja ja ainus koht, kuhu hängima tulla on voodi. Voodis olen mina...

Muidu on pimedas seni väga turvaline olnud, vähemalt Paje pool nii oli, aga siin oli esimesel õhtul pimedas rannas tagasi kõmpides veider situatsioon, kus istusid pimedas mingid jõuravad tüübid. No kottpime oli, ei näinud väga täpsemalt. Ja kui muidu hõiguvad siin kõik möödujale jambo-jambo, siis need ei tervitanud. Kohakuti jõudes hakkas üks neist hoopis nuga teritama, teate küll seda veidi ebameeldivat häält. Kottpimedas on see hääl aga umbes kolm korda vastikum 😀 Täna minust siiski õhtusööki ei saanud.