Meie vana maja / Jõesaar

Eile oli üks äraütlemata hea päev, sest minuni jõudis raamat, mille sünni juures oli rõõm viibida. Tuuli lihtsalt kirjutab nii, et sa kohe ei teagi, kas nutta või naerda. Raamatud mul naljalt silma vesiseks ei võta, aga siin on mõned peatükid, millele pidin iga lugemisringi ajal lähenema teatava ettevaatlikkusega. Iga maja on ju lugu, selle omanikel on omakorda lood ja sellest saab kokku väga erinevates värvides mustri... Aga kui nutud nutetud, siis naermiseks – nii mõjusid need lood vist küll vaid lugejale, asjaosalistele endile tekitasid ilmselt ohtralt hõbedat kiharatesse – leiab samuti põhjust. Ma tahaks näha seda uljaspead, kes pärast selle raamatu lugemist tahab oma vana maja Kredexi-kolli abiga renoveerima hakata...

Nii et nagu te juba ehk isegi aimate, siis see ei ole käsiraamat, kus autor võtaks teid käekõrvale ja hakkaks õpetama, kuidas naela seina lüüa või põrandat soojustada. See on raamat, kus autor pigem suunab mõtlema, et kas teha, ja kui, siis mida teha. Ja kuidas end narruseni sõgedast bürokraatia masinavärgist läbi närida, samal ajal otsides, leides ja kaotades häid töömehi ja kõigi nende jamade kiuste see paganama maja ise ka lõpuks valmis saada. 

"Meie vana maja":

„Taat sulges igaveseks silmad, kujundlikult andis tagasi oma võtmed. Leinast murtud vanaema jäi üksi. Ja jäi üksi majaga, mis tal üle jõu käis. See ei ole ainult minu vanaema saatus. Eestis on sadu, võib-olla tuhandeid maju, milles elavad üksikud vanad naised. Nende jõud ega oskused ei käi majadest üle. Pagana mehed! Surevad enne ja jätavad lesed silmitsi võimatute valikutega.“

Selles kohas asub tegutsema Tuuli, kes ehitusest mitte midagi teades võtab käsile pea saja-aastase maja täieliku rekonstrueerimise. Tema ees seisvale ülesandele lisavad pinget rahanappus, riikliku Kredexi toetuse peale surutud pöörane ehitustempo ja ogarad bürokraatianõuded. Peategelase tee ristub ennast täis ametnike, igat masti töömeestega ja ühe vana meremehega, kellest saab tema ihuehitaja. Iroonilise ehitussaaga kõrval ootab lugejat kurb-poeetiline tagasivaade peategelase pere ja maja ajaloole, mis visandab tegelikult sadade Eesti maakohtades lagunevate majade ühise loo.

PS. Mul on nüüd kahe viimase raamatu autorid olnud sellised eluterve talupojamõistuse, kahe jalaga maa peal, tugevad ja vägevad naised... kuidas leida endas jõudu siitkohast nüüd edasi minna, selles on küsimus...