Meie vana maja / Jõesaar

Eile oli üks äraütlemata hea päev, sest minuni jõudis raamat, mille sünni juures oli rõõm viibida. Tuuli lihtsalt kirjutab nii, et sa kohe ei teagi, kas nutta või naerda. Raamatud mul naljalt silma vesiseks ei võta, aga siin on mõned peatükid, millele pidin iga lugemisringi ajal lähenema teatava ettevaatlikkusega. Iga maja on ju lugu, selle omanikel on omakorda lood ja sellest saab kokku väga erinevates värvides mustri... Aga kui nutud nutetud, siis naermiseks – nii mõjusid need lood vist küll vaid lugejale, asjaosalistele endile tekitasid ilmselt ohtralt hõbedat kiharatesse – leiab samuti põhjust. Ma tahaks näha seda uljaspead, kes pärast selle raamatu lugemist tahab oma vana maja Kredexi-kolli abiga renoveerima hakata...

Nii et nagu te juba ehk isegi aimate, siis see ei ole käsiraamat, kus autor võtaks teid käekõrvale ja hakkaks õpetama, kuidas naela seina lüüa või põrandat soojustada. See on raamat, kus autor pigem suunab mõtlema, et kas teha, ja kui, siis mida teha. Ja kuidas end narruseni sõgedast bürokraatia masinavärgist läbi närida, samal ajal otsides, leides ja kaotades häid töömehi ja kõigi nende jamade kiuste see paganama maja ise ka lõpuks valmis saada. 

"Meie vana maja":

„Taat sulges igaveseks silmad, kujundlikult andis tagasi oma võtmed. Leinast murtud vanaema jäi üksi. Ja jäi üksi majaga, mis tal üle jõu käis. See ei ole ainult minu vanaema saatus. Eestis on sadu, võib-olla tuhandeid maju, milles elavad üksikud vanad naised. Nende jõud ega oskused ei käi majadest üle. Pagana mehed! Surevad enne ja jätavad lesed silmitsi võimatute valikutega.“

Selles kohas asub tegutsema Tuuli, kes ehitusest mitte midagi teades võtab käsile pea saja-aastase maja täieliku rekonstrueerimise. Tema ees seisvale ülesandele lisavad pinget rahanappus, riikliku Kredexi toetuse peale surutud pöörane ehitustempo ja ogarad bürokraatianõuded. Peategelase tee ristub ennast täis ametnike, igat masti töömeestega ja ühe vana meremehega, kellest saab tema ihuehitaja. Iroonilise ehitussaaga kõrval ootab lugejat kurb-poeetiline tagasivaade peategelase pere ja maja ajaloole, mis visandab tegelikult sadade Eesti maakohtades lagunevate majade ühise loo.

PS. Mul on nüüd kahe viimase raamatu autorid olnud sellised eluterve talupojamõistuse, kahe jalaga maa peal, tugevad ja vägevad naised... kuidas leida endas jõudu siitkohast nüüd edasi minna, selles on küsimus...

Lugemised

"Paberloss" Cowley

Kuumade suvepäevade naistekaks ideaalne. Hoogsad hüpped kahe ajaliini vahet, tempo mõnusalt peal.

Ja ma ei tea, kuis muul ajal, aga neil päevil see raamatu olustik haakus kuidagi eriti hästi.

Ehe ja usutav, ma ütleks. Enamasti on naistekate dialoogi lugeda ilge piin ja häbi, aga mitte seekord :)

"Prohvet ja idioot" Jonasson

Vana hea ja turvaline Jonasson. Kuna pooled, esialgu küll utoopilisena näivatest, jamadest on täitsa elust enesest, aga kõik need katastroofid lõpuks siiski lahenevad, siis see mõjub kuidagi... lootusrikkalt. 

Vahepeal oli mul Jonassonist kerge üledoos, aga pärast pikka pausi suutsin taas lugeda. Tõsi, algusots läks libedamalt, hiljem tekkis taas küllastus. Eks neid pöördeid ja torme lajatatakse lugejale ikka õige hoogsalt. 

"Piksel"  Tóth

Kolmkümmend lühikest lugu (žanrinimetus kolumnnovell), mida võib lugeda täiesti eraldiseisvatena või hoopis lõdvalt seotud tervikuna. Muidu püsisin seoste osas kenasti ree peal, aga kaks (vist, või oli kolm..) lugu olid küll sellised, et oleks vaja olnud aeg maha võtta, paber-pliiats haarata ja tegelaste omavahelised seosed must valgel maha joonistada :)

Lood meeldisid mulle, ausalt. Väga kihvtilt kirjutab, napilt, aga täpselt, mõnikord lipsab sekka ka annus mõnusat huumorit. 

"Orvurong" Christina Baker Kline

Tutvustus:

Peagi kaheksateistkümneseks saav Molly Ayer teab, et tal ei ole enam palju võimalusi jäänud. Veel mõni kuu ja ta on liiga vana, et elada edasi oma kasuperes, ning ühiskasulik töö ühe vana naise juures, kellel ta aitab maja tühjaks teha, on ainus, mis hoiab teda noortevanglasse sattumast.

Vivian Daly on veetnud oma elu vaikselt Maine’i rannikul. Aga tema maja pööningul, reisikirstudes peidus, on jäänused tema uskumatust minevikust. Aidates Vivianil tema asju ja mälestusi sorteerida, avastab Molly, et nad Vivianiga ei olegi nii erinevad, kui pealtnäha paistab. Lapsena New Yorgis orvuks jäänud iiri emigrant pandi koos sadade teiste lastega Keskläände suunduvale rongile, nende saatused õnne ja juhuse meelevallas.

Selline kiire ja lobe lugemine. Klassikalise romaani armastajale.

Kahuriliha / Roach

 Alapealkiri "Kummaline teadus sõdivatest inimestest" ütleb juba ise, et raamat ei keskendu niivõrd relvadele ja rünnakustrateegiatele kui... nojah, millele siis? Ütleme siis nii, et põnevamale ja ilmselgelt vähem räägitud osale sõjast. 

Mida selga panna? (ma ei teinud praegu nalja) Mida teha tagumise otsa lekkega? (ja mõeldes riikidele, kus sõditakse, sealsele kliimale, hügieenile või ka sõjaolukorrale, siis uskuge mind, tüübid lekivad seal ikka täitsa korralikult) Kui õhku ei lenda vaid jalad, aga natuke rohkemgi... millest ja kuidas peenis uuesti üles ehitada? (muidugi soovitavalt nii, et see ka funktsioneeriks) Või näiteks haisupommi teema... ma vist ei olnudki mõelnud, et see on nagu mingi täiesti tõsiseltvõetav valdkond, mida uurida ja kasutada. Mis on siis haisude kuningas? Ja kui palju mõjutab haistmist kontekst... Ja kui valmistadagi ideaalne haisupomm, siis, taevake, keegi peab seda ju ka transportima ja selle õigel hetkel ja õiges kohas kasutamisega on ka ilge jama... 

Nii et fekaalid, higi, okse, haisud, ribadeks genitaalid, rõivad, ent ka veealused jamad, hairünnakutega toimetulek, müra, vaglad (tänuväärsed tegelased vigastuste puhul), arstitöö tule all. Kuidas kõike seda uuritakse, vigadest õpitakse, võimaluste piires valmistutakse, uusi ja paremaid asju välja mõeldakse jpm. 

Äärmiselt põnev ja mu meelest hirmus hea ja lobe tõlge.

Aino A. / Järvelä

Ehk on seda veel vara küll öelda, aga mulle näikse see Järvelä stiil hästi passivat. Ta ütleb, mis tarvis öelda, ja siis läheb edasi. Ei ole sellist tüütut paigaltammumist ja keerutamist ja mökitamist. Need on just sedasorti asjad, mis mind tavaliselt elulooromaanide osas marru ajavad, sest noh, nagunii on seal suurem osa ju autori fantaasia ja kui siis veel ka tühja-tähja peale leheruumi kulutatakse, siis...

Okei, sõbrad, see väide meeldib mulle teoreetiliselt...

Aaltode pereelust pole ma seni suuremat teadnud, aga kui pakutakse kandikul intrigeerivat "väikese mehe suure naise" lugu, siis miks mitte lugeda. Tõsi, eks ma väheke neid kaldus lugusid pelgan. Siingi tabasin ma end korduvalt mõttelt, et kas ikka tõesti... (ja ma kinnitan, ma nautisin stiili, vormi, tõlget (Kai Aareleid), tempot, informatiivsust ja GR-is saab see minult kõrgeima hinde). Ühel hetkel hakkas kuklas kalkulaator tööle, et kui palju siin lehekülgedel üldse kirjeldati positiivse alatooniga hetki, hirmus vähe mu meelest... Praegu mõtlen, et isegi tutvumis- või kurameerimisperioodist ei olnud ju midagi helget ja õhetavat. Ja muidugi ma usun, et Alvar Aalto võis olla süüdimatult enesekeskne joodikust hoorapurikas, ent siiski-siiski, pidid ju olema ka need teistsugused hetked, mis panid Ainot taluma, olema, jääma, jätkama, pidid ju? Kui ideaalis peaks sündmused romaanis olema nagu sinusoid, siis siin oli mul pidevalt tunne, et tõusutipud jäid ära ja lugejale anti ette langused. Ehk see vaid tundus mulle nii, võin ka eksida, või siis oli Aaltode elu tõepoolest üks lõputu hädaorg, võib ka nii olla,

Igatahes tuleb see nende eesti keeles hiljuti ilmunud kirjavahetus ka ette võtta.

Hoolimata eelnevast, kordan, see oli võrratu lugemine, mida raudselt soovitada romaani-, arhitektuuri-, ajaloo-, elulooraamatute-, naistelugude sõbrale.

                                                        

PS. Ma tegelikult lähenesin Järveläle teistpidi, esimesena lugesin "Kahele poole koske". Selline "üks silm nutab, teine naerab"-raamat, kus on väikese Jari 70ndate pigem lõbusamapoolsed lapsepõlvelood ja fantaasiad vaheldumisi tema kahel pool (nii sõna otseses kui kaudses mõttes) olnud memmede 1918. aasta meenutustega. Need viimased, ilmselgelt, ei ole lõbusad...

                                                

Minu Narva / Raik

 

Nii hea raamat, et hüppa või kahlamispükstest välja.

Täiesti minu maitsele minukas. Muhedate torgetega harivalt ülevaatlik Narva lugu vaatab siit raamatust vastu. Raik on isegi kuivavõitu ajaloo faktipurust pigistanud välja värvikad tegelased ja mahlakad seigad. Ja kuigi ta ähvardas raamatu algusotsas uutele moevooludele alluda (mis puudutab ajaloo ümber kirjutamisest soolisest vaatenurgast), siis päris nii hulluks see asi ei läinud.

Mõtteid. Ma tean päris mitut inimest, kes hruštšovkadest möödudes võtavad vaevaks suud kulutada ja teatada, et need kõik tuleks maatasa tõmmata. Kuidas sa nii ütled, see on ju kellegi jaoks kodu, see kõige armsam ja turvalisem paik, ehk on selle ostmiseks võetud ränkraske laenukooremgi veel turjal kanda... Ses suhtes mulle väga meeldis, kuidas autor avas koledusele rõhujatele seda mündi teist poolt.

Võib-olla meeldis see raamat mulle ka põhjusel, et autor võttis vaevaks siin meenutada üht laulu, mis ühe tüdruku (nimesid nimetamata) paneb joonelt tantsupõrandale lendama. Jah, see on "Aino on ainus". Ma ei tea siiani kedagi, kes nii jäägitult seda laulu fännaks :) Ma surusin selle isegi oma ema sünnipäeva pleilisti (lisaks "Lavandale", mis, muuseas, on samuti raamatus mainitud).

Igatahes on siin kirjutatud kõigest, mis sul iganes Narvaga seostuda võiks või seostuma peaks. Olgu selleks arhitektuur, ajalugu, jõelaev, narva keel, silmud, tehased, "Kremli ööbikud", tank, salakaup, linnavolikogu istungid (mu lemmiksaatelõigud AK-s), naised, datšad, tänavanimede muutmine, valimistel häälte ostmine... sa vaid nimeta!

Tundub selline raamat, mida on põhjust (vähemalt) kaks korda lugeda. Esmalt mugavalt lugemispesas teksti nautides ja teine kord juba enne Narva poole teele asumist, ohtralt märkmeid tehes, sest vihjeid, kuhu minna ja mida vaadata on siin üksjagu.

PS. Aino-laulu sõnad (muutmata kujul, kirjavahemärgid on nagunii nii eelmine sajand) ka siia, sest need on lihtsalt sedavõrd head.

Elus on naisi kes meelest ei lähe
Elus on naisi kes meelde ei jää
Mõni vaid piskuks jääb pidama pähe
Mõni lööb päevadeks pulki täis pää

Aino on tublimaid tüdrukuid narvas
Viigitud seelik tal triigitud pluus
Aino on minule igati armas
Ainoga kohtun ma õhtul kell kuus

Ette ei näe ma ei tea
miks suhtub nii Aino mu hää
Ma ei tea miks luhtub nii armastus näe
Ma ei tea miks juhtub nii meelde ei jää

Jalutan Ainoga manufaktuurini
Aino on ainus kes armastab mind
Aino see ütleb et ära mind uuri nii
Enese pluusi alt pakatab rind


Salaja irdume Ainoga massist me
Aino see ütleb et ära nii tee
Semmime Ainoga seitsmendast klassist me
Aino kui teaksid mis tähendab see
Aino on täna mul eriti salalik
Ainoke und mul ei saa sellel ööl
Ainus mu saladus ammu on avalik
Tean sul on juhtunud pahandus tööl

märkamisi elust

 Panen kokku järgmise nädala üle mõistuse keerukat logistikat. Mis peaks rahuldama kõigi öömajaliste saabumised-lahkumised (soovitavalt ka koristamised), proua ema jubileumi, kõigi pereliikmete vajadused ja veel nipet-näpet tulekahjusid. Geograafiliselt tähendab see siis Hiiumaad ja Tallinnat ja Kesk-Eestit ja Viljandit ja uuesti Hiiumaad... ja kuna rohepesu propageerib ühistranspordi kasutamist (olgu, mul pole endiselt lube, aga ettekäändeks rohepesu kõlab paremini) ja meie ühistransport on endiselt suurepärane, siis Viljandist Hiiumaale saamiseks peab ilmselt veel korra Tallinnassegi põikama. 

Arutlen siis lennu-bussi-rongigraafikuid tudeerides omaette valjusti, et sealt Kesk-Eesti külakesest Viljandisse saamiseks on vist ikka vaja autojuhti, sest bussid lihtsalt ei käi, aga mu elu õieke peab järgmisel hommikul kuidagi tööle saama ja et kuidas ma ikka ema 50+50 kilomeetrile sohvriks nuian, sest no "ma ise küll ei tahaks oma sünnipäevale järgneval hommikul liiga vara ärgata", kui mulle kõrvalt mainitakse, et  "seda sa ju teedki". Õigus jah, meil on ju samal päeval sünnipäev, vanemas eas kipub see juba ununema :)

Hea elu / Waldinger, Schulz

Hea elu saladus ei ole vist eriti kellelegi üllatus. Eeskujulik toitumine, aktiivne ja regulaarne sportimine on kõik ju kahtlemata tore ja otseselt paha ei tee, ent kõige hea aluseks on ikkagi suhted ja veel kord suhted. Olgu need sulle toetuseks ja mõnusaks koosolemiseks, keerulistel hetkedel enese mahalaadimiseks ja väljaelamiseks või lihtsalt su mõtete ja tunnete tagasi peegeldamiseks, intiimsuhete kasulikkusest kõnelemata. Sul võib olla palju raha, mugav elu, edukas karjäär, aga kui suhteid pole või on need totaalselt pekkis, siis oled sa ikkagi õnnetu, rahulolematu ja näed elu võrdlemisi tumedates toonides.

Aga mis mulle selle raamatu ja konkreetse uuringu juures meeldis - selle kirjatüki aluseks on nn pikiuuring, ühtlasi on see prospektiivne, ehk ettepoole suunatud. Ei võeta valimit inimesi ja ei hakata lahkama, kuidas neil kõik o l i, vaid kuidas kõik praegu o n. Uuringut on läbi viidud alates 1938. aastast, osalejad võeti valdavalt 14aastaselt, nende puhul on pidevalt kontrollitud nii meditsiinilisi näitajaid, eraelulisi ja tööalaseid fakte kui ka asjaosaliste subjektiivseid hinnanguid enda elule üldiselt. Seega on raamatu kirjutamise ajaks põhimõtteliselt üks väga suur ring tehtud. Uuring pole siiski lõppenud ja jätkub võimaluste piires juba järglastega. Just need konkreetsed näited ja võrdlusmaterjal noore/keskealise/eaka osaleja hinnangute ja mõtete vahel ning reaalsed juhtumised oli mu jaoks huvitavad.

Nii et selle pilguga vaadates ei olegi enam imestada, miks rahva hävitamiseks on valitud just need meetodid, mis valitud on.