Aino A. / Järvelä

Ehk on seda veel vara küll öelda, aga mulle näikse see Järvelä stiil hästi passivat. Ta ütleb, mis tarvis öelda, ja siis läheb edasi. Ei ole sellist tüütut paigaltammumist ja keerutamist ja mökitamist. Need on just sedasorti asjad, mis mind tavaliselt elulooromaanide osas marru ajavad, sest noh, nagunii on seal suurem osa ju autori fantaasia ja kui siis veel ka tühja-tähja peale leheruumi kulutatakse, siis...

Okei, sõbrad, see väide meeldib mulle teoreetiliselt...

Aaltode pereelust pole ma seni suuremat teadnud, aga kui pakutakse kandikul intrigeerivat "väikese mehe suure naise" lugu, siis miks mitte lugeda. Tõsi, eks ma väheke neid kaldus lugusid pelgan. Siingi tabasin ma end korduvalt mõttelt, et kas ikka tõesti... (ja ma kinnitan, ma nautisin stiili, vormi, tõlget (Kai Aareleid), tempot, informatiivsust ja GR-is saab see minult kõrgeima hinde). Ühel hetkel hakkas kuklas kalkulaator tööle, et kui palju siin lehekülgedel üldse kirjeldati positiivse alatooniga hetki, hirmus vähe mu meelest... Praegu mõtlen, et isegi tutvumis- või kurameerimisperioodist ei olnud ju midagi helget ja õhetavat. Ja muidugi ma usun, et Alvar Aalto võis olla süüdimatult enesekeskne joodikust hoorapurikas, ent siiski-siiski, pidid ju olema ka need teistsugused hetked, mis panid Ainot taluma, olema, jääma, jätkama, pidid ju? Kui ideaalis peaks sündmused romaanis olema nagu sinusoid, siis siin oli mul pidevalt tunne, et tõusutipud jäid ära ja lugejale anti ette langused. Ehk see vaid tundus mulle nii, võin ka eksida, või siis oli Aaltode elu tõepoolest üks lõputu hädaorg, võib ka nii olla,

Igatahes tuleb see nende eesti keeles hiljuti ilmunud kirjavahetus ka ette võtta.

Hoolimata eelnevast, kordan, see oli võrratu lugemine, mida raudselt soovitada romaani-, arhitektuuri-, ajaloo-, elulooraamatute-, naistelugude sõbrale.

                                                        

PS. Ma tegelikult lähenesin Järveläle teistpidi, esimesena lugesin "Kahele poole koske". Selline "üks silm nutab, teine naerab"-raamat, kus on väikese Jari 70ndate pigem lõbusamapoolsed lapsepõlvelood ja fantaasiad vaheldumisi tema kahel pool (nii sõna otseses kui kaudses mõttes) olnud memmede 1918. aasta meenutustega. Need viimased, ilmselgelt, ei ole lõbusad...