Raamatud sattusid kõrvuti väga huvitavalt... veininautleja Virro kõrvale Satsi "Minu matkarajad", kus autor ühel kaunil suvel piinleb Pootsi veinimõisas:
"Poola võimu ajal rajatud Pootsi mõis, mis kunagi oli rüütlimõis, on praeguseks saanud vähem agressiivse nime: veinimõis.
Veine mina seal küll ei proovi, sest minu meelest on vein üldse selline jook, mille saatnuks jumal – kui jumal oleks olemas – inimestele maa peale karistuseks selle eest, et nad juba väikesest saadik pidevalt ropendavad. Kuna aga jumalat tõesti õnneks olemas ei ole, siis järelikult on inimesed ise nii lollid, et on endale omaenda peaga sellise niru joogi, nagu seda on vein, kaela tõmmanud."
Muus osas... väga veider on lugeda veinimemuaare ajal, mil endal sai paar kuud tagasi janu järsku täitsa otsa. Teisalt jällegi ei kujuta ette, kuidas ma muidu oleks seda raamatut lugenud, kogu aeg kõrvale mekutanud või :) Nüüd oli hea "rahulik", lugesin ja absoluutselt ei morjendanud maitsete ja lõhnade ja värvide kirjeldused, keskendusin muule. Näiteks meeldisid mulle väga Virro reiside veiniseiklused. Jah, just nimelt reiside veiniseiklused, sest enamasti ei olnud need spetsiaalsed veinireisid, vaid ta pookis oma puhkuse- või tööreisile mõne veinimaja/mõisa/tootja külastuse juurde, mõnes riigis oli üleüldse mingi kohaliku veini hankimine juba omaette ooper (säravaks pärliks näiteks Hiina, Venemaa, Iraan!). Ja tundub, et nina on tal hea vajalike kontaktide välja nuuskimiseks, lisaks kamaluga pealehakkamist, et muudkui aga kirjutada ja paremaid diile endale ära sebida. Põnev oli ka ülevaade meie suuremate jaekettide veinipoliitikast, mida, kui palju, sortimendi vaheldumine, kaupade paigutus ja kliendi ostuharjumustes nuuskimine. Tegelikult meeldisid veel nii mitmedki ettevõtmised ja tegemised, kust lipsas läbi tuttavapoolseid nimesid ja tegelasi.
Hea oli lugeda, miskit paha pole ütelda. Ave Taaveti illustratsioonid olid, eriti just sisulisest küljest, eraldi maiuspala.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar