Üks ripakile jäänud lugemismulje, mille laiale ilmale kuulutamiseks praegu tagumine aeg, sest autor hulgub palli teisel küljel ringi ja millal teda veel muidu taga klatšida kui mitte praegu.
Mõned kuud tagasi avaldasin arvamust (Satsi Laose-raamatu kohta siis, mis ühtlasi oli minu mulluse reisiraamatute saagi esikolmikus ühes "Absurdist armumiseni" ja "Minu Rumeeniaga"), et tema puhul on iga reisimisele kulutatud kopik mahavisatud raha ja et seiklused leiaks ta üles ka suvalises kodumaises karulaanes või Kapa-Kohilas. Ütleme siis nii, et osalt oli mul õigus, osalt eksisin. Seiklused leiavad Satsi muidugi üles, või tema seiklused, tegelikult pole veel selge kumb kumma leiab. Aga raha mõttes ei tulnud tal kodumaine matkaseiklus vist küll oluliselt odavam, sest ta suutis kõik matkarajad sättida "sobivalt" ikka võõrastemajade (ja seda suisel aal, mil meie lühikese majutushooaja tõttu kõik hinnad on punasesse keeratud!) ja sõprade lähedusse. No et oleks ikka pehme ja kuiv voodi, voolava veega ja ilma südamekujulise auguta ukses kempsuruum, pererahvas mooriks õhtuks (preemiaks paarisajameetrise matkaraja läbimise eest!) maitsva prae jm argine luksus. Telgiga ööbimiseni jõudis üldse vist ühel korral, Eesti-ringreisi lõpuotsas, sedagi sõbra aias. Ja pole tänaseni päris selge, kas telk pandi vaid püsti või ka magati seal sees.
Kõik see eelnev paneb mind mõtlema, et äkki on Satsi meid kõiki julmalt tillist tõmmanud. On ju hirmus lihtne ilmsüüta Eesti inimesele hambasse puhuda, millist põnevat ja ohtlikku elu tüüp küll Sri Lankal, küll Laoses elanud on – vähestel meist on võimu minna ja järele kontrollida. Meie siin loeme ja ahhetame, kui vapper ta ikka on, kui kuskil Laose džunglis matšeetega madusid ja tiigreid kahte lehte peksab! Eks süües kasvab isu ja nüüd läks Satsi suisa nii julgeks, et otsustas näidata, et ta võib sama trikki ka Eesti metsades ja matkaradadel teha. Ja seda kõike eestlaste endi silme all, kel on põhimõtteliselt sündides juba matksaapad jalas ja veekindel parka seljas*! Julge vend, seda ma ütlen.
Kui nüüd aga tõsiselt rääkida, siis "Minu matkarajad. 2" kirjutamiseks annan, kusjuures jumalast tasuta!, nõu Sulle, Rene – vähem matka ja rohkem seda kõike muud! Ja Justyna jätku arvuti koju ja nautigu hetkes olemist. Ja loodan, et Sa kord suureks kasvad ja julged päriselt ka metsas telgis ööbida, kirvega või kirveta!
PS. Mõned teist, ma ei ütle, et terasemad, ent ütleme siis, ninakamad, võivad küsida – õigustatult, kusjuures! –, et miks küll selline illustratiivne pilt. Ma vastan, Satsi lihtsalt tundub selline tüüp, kes istub pikkadel sügisõhtutel tugitoolis, teetass pihus, pruuniruuduline pleed ümber, jõulususs (kuljustega, kuis teisiti!) jalas, ja treib ekstreemselt seikluslikke lugusid...
... siiski-siiski, pole ka välistatud võimalus, et siinset pildistajat on maru keeruline saada kuhugi matkarajale – kui just postikapist ja raamatukogust raamatute toomise teekond selle mõiste alla ei liigitu... – raamatut pildistama.
* Erandiks see üks tüdruk, kelle motoks #sportonsaatanast
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar