Raamat, mis võiks igas kodus olemas olla. Ja seda mitte alles siis, kui juba hädasti vaja läheb, pigem natuke varem. Mulle sobis selle aeglane lugemine, samas on tekst piisavalt ladus, et võib ka ühe-kahe õhtuga neelata.
Šveitsi päritolu valdavalt Ameerikas elanud psühhiaater, kelle nime sa ehk kuulnud küll ei ole, aga kindlasti oled kuulnud tema välja töötatud viiest leinaetapist (eitamine, viha, kauplemine, depressioon ja leppimine). Need faasid kolistavad läbi nii raskelt haiged ise kui ka nende lähedased, lisaks ei pruugigi need kehtida ainult lähedase haiguse/surma puhul, vaid ka töökoha kaotuse, lahutuse, vms keerulise kaotuse korral.
Autor kirjeldab raamatus - mis muide on ilmunud originaalis vist koguni 1969.a, ent teemad on nii ajatud, et harva pidin endale meelde tuletama, et aeg oli teine - kõiki neid etappe, lisades ohtralt näiteid reaalsete patsientide lugudest, lisaks on raamatus ära toodud ka mitmed täispikad transkriptsioonid vestlustest haigete endiga. Sealjuures ei analüüsita mitte ainult patsiendi suhtumist ja reageerimist olukorrale, vaid sedagi, kuidas on näiteks arst neile haigetele uudise teatavaks teinud, millised on suhted ülejäänud med.personaliga (miks mõnda haiget välditakse, miks suhtlus kisub teravaks, alati on kuskil see oluline põhjus, mida üles leides läheb lõpuks kõigil olemine kergemaks), samuti see, kuidas reageerivad vestluste juures viibinud autor, arst ja kaplan ise iga patsiendi loole. Mulle ei tule loomulikult üllatusena, et kehvapoolse uudise teatavaks tegemine on oluline, küll aga tuli üllatusena, et seda (vähemasti tollel ajal ja nende uuringute tulemusena) on ikka väga erinevalt tehtud.
Endamisi mõtisklemiseks väga hea lugemine ja autori stiil on ka selline, et mingit ahastust ja musta masendusmülkasse vajumist ei teki.
PS. Olen teadlik, et pildil kujutatu rikub peielaua katmise head tava.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar