Café Théâtral

 

Vaadates piletimüüki, siis on Draamateater "Lehman Brothersi" kõrvale vist järgmise hiti leidnud. Pole ka imestada, sest sarnasusi on: hoogne, kaasahaarav, intiimne (väga palju mängiti lava eesservas ja esimeses reas istudes oli see omaette elamus), väga ägeda fiilinguga ja mis peamine - elava muusikaga (mmmm...). Erinevusi on LB-ga muidugi ka - lisaks teemaderingile -, peamiseks ehk, et see on selge koomusk. Kerge, lihtne, libisemisi vihjates keerulistele ühiskondlikele ilmingutele, ent neil pikemalt peatumata. Tants, laul, sigaretid ja viinad, kired ja draamad, mõned ootamatud pöörded, sõnaga, selline mõnus patuurka õhtu, mis sujuvalt ööks üle läheb, ja mõne jaoks ehk koguni varaste hommikutundideni kulgeb. 

Kundede hulgas leiduvad muidugi need kõige tüüpilisemad tegelased. Eriti sümpaatsed olid kuivikametnikku kehastanud Rein Oja, varrukast lugusid puistav eluvend-naistevend Tõnu Kark (tema lood meenutasid nurkapidi saja-aastase lugusid, vaid selle vahega, et ajaloo pöördelisi sündmusi need ei kajastanud, ikka rohkem eelmise sajandi kuulsaid naisi), esoteerik Hilje Murel, kes pani publiku tšakraid avama, moraalitsev ametnik Karmo Nigula, kes... ah, no las ta jääb, seda ma ära ei räägi, jne.

Sõnatutes rollides Niinemets ja Toompere jr olid mu meelest hiilgavad - ehk peakski nad verbaalsest võimlemisest loobuma? - ja ma ei saa midagi parata, aga nende paso doble... see viis mu mõtted Jüri Ratase tantsunumbritele (ilmselt aitas kaasa Toompere parukas). 

Põhimõtteliselt kandsid vist küll kõik stseenid, ehk vaid Laine Mägi elu hammasrataste vahele sattunud kehvik oli kuidagi... liiga üle võlli mu jaoks, samas karakterit kui sellist oli lavastusse kindlasti vaja. 

Meeldisid väikesed detailid ja žestid publiku kaasamisel (kinnitan, kartma ei pea, lavale kedagi ei tirita, ma tean, et see on esimeses reas istujate suur hirm), näiteks prožede publikust üle laskmine tekitas omamoodi osadustunde rambivalguses seisjatega.

Ah jaa, ma usun, et suur osa vaatajaist vaidleks mulle vastu, aga mina oleksin etenduse lõpetanud siiski selle Kargu lauluga ja laulu lõpus olnud kerge vihjega saabujatele/minejatele. Isiklik maitse-eelistus lihtsalt. 

PS. Ma ei saa aru, mis teema Kivirähul küll nende vanameestega kogu aeg on. Varsti ei peagi enam teksti autorit vaatama, tunneb juba selle märksõna järgi ta käekirja ära. 

PPS. Ja ma luban, et lava on nii tühi vaid etenduse alates.