Lühidalt

Kahe suursündmusega nädal ei anna ei põhjust ega ka motivatsiooni pikkadeks lugemismuljeteks. Märgi panen maha siiski.

1. Armunud saatusesse / Grencberga

Soovitada ei kavatse, ilmselt paljudele ei meeldi. Hallid hiirekesed võivad üldse sokkideni šokeeruda. Minu jaoks jumalik. Päris.

2. Hea tuju, kus sa oled? / Oder

Paha tuju käib meist kõigist aeg-ajalt üle. Vanusega tuleb - kui hästi läheb! - ka teadmine, kuidas see koledus kiiremini seljatada. Väikesel inimesel tuleb see kõik alles avastada, enamasti on sel teekonnal abiks täiskasvanute jäljendamine. Väike Nora võtabki just sellise avastusretke ette.

Sirly Oderi illustratsioonid on täielikud kompud, eriti meeldivad mulle mõned pisi-pisikesed detailid, näiteks ema sussid või koer Bibi ilme vannimineku eel.

PS. Õnneks raamatusõpradel vist palju nuputamist pole, kuis oma meeleolu tõsta :)

3. Ühes väikses Eesti linnas / Raud

Jube imelik on viis tärni panna, kui muidu siin pigem sellised nirupoolsemad hinded on, aga ega enda emotsioonide vastu ikka ei saa. Sest no mulle meeldis. Võib-olla mingid siinsed teemad kordusid ja tüütasid neid, kes on järjest kõik Raua raamatud läbi lugenud, mina, kui ma nüüd ei eksi, olen üldse paari vanemat lugenud. Oli lobe kraam, jutt ju jookseb, tempo paras ja ühestki nähtusest ei jauratud liiga pikalt.
Mulle tundus nagu oleks Raual mingit elutarkust lisandunud. Oli aimata mingite vigade tunnistamist, enda plahvatusliku loomuse lahkamist, kirjeldatud oli ka rõvedaid untsuminekuid... Aga äkki oli seda ka vanemates raamatutes, lihtsalt mina ei mäleta? Igatahes seni oli tunne, et domineeris alati kiitlemine ja "vaat kus ikka mina", nüüd kohe täitsa teine tera.
Haakis kuidagi hästi ka hiljutise Kurmi "Tinnitusega", kuigi viimane rohkem ilukirjanduslikku vormi valatud, aga teemad ja ajastud osaliselt siiski kattusid. Raua raamatus, muide, on päris mitmete laulude sõnad välja toodud. Sobis kuidagi nagu rusikas silmaauku.

4. Sõnaraamat / Saar

Anti Saar võttis endale 10 abilist, kellest igaüks kokkulepitud perioodi vältel saatis talle iga päev kindlal kellaajal Fb messengeris ühe märksõna ja Saar pidi 15 minuti jooksul andma sõrmedele valu. Kokku sai 123 sõna, kuigi tundub uskumatu, nagu ei oleks nii palju olnud.

Nagu taoliste eksperimentide puhul ikka, eks see tulemus ole selline üles-alla. Mõni märksõna sai haaravama selgituse/mälestuse, mõni ehk mitte nii väga. Eriline hämmastus oli märksõna "vest" - kuidas autoril küll need vestikandjad ja nende spetsiifika nii lühikese ajaga meenus, äkki tegi ikka sohki :)

PS. No kesse küll säherduse kaanepildi paneb, ah?