Lindgreni ja "ühe suvalise tütarlapse" Sara kirjavahetus aastatest 1971 - 2002. Kõige aktiivsemalt liikus korrespondents 70ndate alguses, mil Sara oli teismeeas, hiljem olid juba pikemad pausid ja pärast Lindgreni nägemise halvenemist vaid mõned hõredamapoolsed märguanded.
Kui sa oled (õnneks või kahjuks) tänaseks unustanud enda teismeea ja/või sul pole õrnas eas järelkasvu, siis võib juhtuda, et see kirjavahetus sind eriti ei puuduta. Aga kui mäletad või sul on, siis on need kirjad kuld. Ma ei ole vist nii ausaid teismelise mõtteid lugenudki kunagi. Noorteraamatud, mis minu lauale juhtunud, isegi kui need on väga head, siis need on ikkagi... mugandatud, töödeldud, moonutatud, autor on sinna juba lisanud ennast. Kui aga lugeda selleealiste omaloomingut, siis looming on looming, see ei kanna endas sellist ehedust. Aga Sara on kõige haavatavamas eas (intensiivsem kirjavahetus vanuses 12-15), ta on väga suures puntras omadega (tülid vanematega, ebakõlad klassis, popipanemised, kodunt põgenemised, psühhiaatriaosakonnas viibimised, koolivahetus, vanaema juures elamine, kui nimetada vaid mõnda neist) ja kuna kirjavahetus ei ole algselt mõeldud kolmandate silmapaaride jaoks, siis ta "kütab ikka sajaga" end välja elada. Ja kuna käsitsi kirjutades ei ole ju ka seda va delete-klahvi, siis kõik vahetud purtsatused jäävad sisse.
Mis teeb selle, mõneti ju raske, kirjavahetuse lugemise kergeks ja helgeks? Kuigi Sara ühest küljest jagab kõike seda rasket ja keerulist oma elus, siis on seda kuidagi mõõdukalt doseeritud. Teisalt kirjutab ta end välja, tühjaks, ja nii mõnigi kord nendib juba järgmises kirjas, et asi polnudki nii hull, mis omakorda tekitab lugejas hea tunde, et kõik halb läheb mööda (ja kuna kirjade vahed on võrdlemisi pikad, siis tundub kõik halb eriti kiiresti mööduvat). Hea tunde tekitab ta ka Lindgreni vastuste lugemine. Need vastused ei ole lohisevalt väsitavad moraalitsemised, vaid mõnerealised rääkima innustamised, leebed (v.a suitsetamine ja joomine) nõuanded, ja järjekindlalt mõistaandmine, et ta on olemas, valmis kuulama, ootab järge.
Oleks vaid kõigil sel vajalikul hetkel oma Astrid kusagil ootamas.
Tahan.
VastaKustuta:) Sina pead seda saama! Ma suure tõenäosusega viin selle homme tagasi (RaRa Solarise saatkonda). Kui sa ka seda kasutad ja tahad, võin sulle eelnevalt märku anda, saad kohe bronni peale visata.
KustutaKõlab nagu ülisalajane organisatsioon. Nüüd tean ka, mis see on. Ei seda pole kasutanud. Aga las ta olla hetkel, jätan mälusse, mul on praegu paar lugemist pooleli, muidu hakkab kuhjuma.
KustutaMa seda ülisalajast organisatsiooni soovitan soojalt, väga sõbralik ja lahke ja teenindus ja toredad tüdrukud. Ei anna Tln Keskrmtk peamajaga võrreldagi.
KustutaVäga valus-helge-tark lugemine!
VastaKustutaNõus!
Kustuta