Röövelpruut / Atwood

 

Atwoodi düstoopilisi asju ma endiselt pelgan, aga muud kraami jumaldan. "Röövelpruut" on mu jaoks "Kassisilmaga" üsna samal pulgal. 

Sisu ümber jutustamine mõjuks banaalselt (kolm naist: üks edukas ärinaine Roz, maaema-tüüpi Charis ja sõjateadlane Tony, kõigil neil on vähemal või rohkemal määral mehed olemas, või nii nad vähemasti arvavad, ja siis tuleb Zenia...) Aga see lühikirjeldus pole üldse oluline, oluline on Atwoodi oskus oma tegelased luua ja lugejale serveerida. Oluline on meisterlik ülesehitus, paras tempo ja õige stseenide vaheldumine. Ja kihid, ikka need erinevad kihid. Iga naise lugu, päritolu, käidud tee on omaette väärtus. Või ka Zenia roll selles loos. Zeniat ja tema kümneid eri legende võib siin võtta üks ühele, aga Zeniat võib vaadelda ka kui nende naiste seesmist nõrka kohta. Zenia tuli ja pani nad enda nõrkust märkama, võimaldas neile selle hindamatu õppetunni. 

Ja kõige selle kohal on ikka ja alati Atwoodi mõnus iroonia ja terav huumor, mingi optimism ja positiivsus (ent mitte selline lame roosade prillidega maailma vaatamine). 

Igatahes hullult hea ja ma olen meeletult tänulik sellele instagrami-raamatukoile, kelle nime ma kahjuks ei mäleta, aga kes raamatule tähelepanu juhtis, sest olgem ausad, ega see kaanepilt on ikka väga pelutav.