Kolmapäev, 9. november 2022

Teatrist

 L. (keda instagramis ei ole, muidu ta ju ei küsiks) küsis hiljuti minult, et kas ma enam teatris ei käigi, et blogis ses osas nii vaikne on. Ja ma jäin tõesti mõtlema, et miks ma teatrimuljeid ei taha siia viimasel ajal torgata...

Ühest küljest hoian ma end ilmselt tagasi, teades, kuidas näitlejad janunevad igasuguse vastukaja järele, siis ma nagu ei saa öelda, mida ma päriselt mõtlen. Kuigi jah, miks ma siis raamatute kohta ikkagi pasundan kõik, mis torust tuleb? Kas autorid on nagu kuidagi paksema nahaga, et neile võib lajatada? Ei ole nad midagi.

Aga teatri kohta on viimasel aja raske midagi öelda, sest noh... ma ei leia sealt enam seda teatri imet. Jah, pettun ja luban, et ei lähe nüüd kuu aega enam teatrisse, aga siis jälle murdun. Ja istun kaks tundi arvutit pekstes (nagu juhtus viimase Draamateatri piletimüügi ajal, mil neil jooksis endal kodukas kokku ja lisaks hakkas ka netipank näkku panema). Aga alla ma ei andnud ja kahe tunniga oli Lehmanile (mitte endale) ja "Võõrastele" piletid käes, kusjuures Lehmanile veel esimesse ritta. Töövõit missugune.

Nädala jooksul olen seitsmest õhtust kolm väärtuslikku õhtut teatris veetnud (lugemise arvelt, vähe ei aja närvi). Neist pikalt olid piletid ostetud ette vaid Von Krahli etendusele "Pigem ei". See mulle tõepoolest pigem meeldis, kuigi mõned üle võlli labased naljad oleks ma maha kraapinud, aga üldjoontes siiski imelised näitlejad ja ja tegid imelist asja.



 Draamateatri "Meister Solnessi" kohta ütlesin kodus kohe ära, et sellele ma piletite rabamisega vaeva ei hakka nägema, kui ette jääb midagi, siis võtan. No üks päev siin mõni igavles ja jälle kurtis, et kuhu õhtul minna ja siis päeval vaatasin, et olid Solnessile vaid viimase rea kohad ja seal tuleb mul tukk peale, aga õhtul (lolli peaga) vaatasin korra veel ja kurja küll, kolmandas reas plinkisid rõõmsalt kaks kõrvuti kohta mulle vastu. Nojah, jätsin tööasjad kõrvale ja läksin teatrisse. Kõik oli korralik ju, rahvas nautis, arvustused kiidavad (need muidugi kiidavad suurema osa ajast kõiki ja kõike, ma ei tea, mis seeni need kriitikud söövad), aga mina seda teatri imet kätte ei saanud. Lubasin, et ei lähe vähemalt nädal aega rohkem teatrisse. Mingi õhtu hakkas jälle pihta. Olin hästi veendunud näoga ja ütlesin raudse ei, võtsin Atwoodi "Röövelpruudi" kindlalt pihku, nihkusin vannitoa poole ja hakkasin tegema ettevalmistusi vaikseks õhtuks. Abikaas pidigi siis sõbraga (sellega, kes elab kõik õhtud teatrites) kahekesi minema. Nojaa siis tulu kõne, et sõbral enesetunne kehv ja tema ikka ei tule. Ja kuigi ma lasin abikaasal veerandtundi kõik geograafiliselt lähemad sõbrad läbi helistada, siis ega naljalt sellist lolli ei leia, kes oma kauni esmaspäeva õhtu tahaks viimasel minutil teatamisega teatris veeta. Lasin oma vannimineku juuksekrunni lahti, volksutasin tigedalt silmi ja ajasin riidesse. 


Lubati soome musta huumorit (loe: rõvedaid nalju). Ja tõepoolest, "mul rebenes praegu just emakas tagurpidi" pani saalitäie rahvast naerust vappuma. Minu kõrval istuv vanem proua turtsus iga teise lause peale naerda. Üldiselt klišeed klišee otsa. Ja näitlejatöö oli selline, et korduvalt kangastusid silme ees paar harrastustruppi, kellele see oleks võinud ideaalselt sobida ja kes oleks selle vägevalt maha mänginud. 

Mis see ime siis on, mida teatrist ootan ja leida loodan? Ma tahan mingit raputust, midagi erilist. Jah, ma saan aru, et kõik näitlejad ei saa ega peagi tegema enneolematuid jõu- ja ilunumbreid, kuigi see tuleb elamusele kahtlemata kasuks. Et ma vaatan saalist ja näen mingit eneseületust. Jättes välise kõrvale, ma tahan uskuda seda, mida laval näen. Et näitleja ei lase nagu makilindilt oma teksti, vaid ta elab seda läbi, usutavalt, ta veenab mind, hirmutab mind, rõõmustab mind. Ma ei taha ette aimata, mis järgmiseks juhtuma hakkab, ma tahan üllatusmomenti. Ma tahan mõtteainet, et pärast eesriide langemist (jälle klišee muidugi, vähestes teatrites kasutatakse veel seda) oleks mul põhjust mõttetööd jätkata, et mul oleks koduteel põhjust mõttevahetust jätkata, nõustuda, vaielda, arutleda, et miks keegi toimis nii või naa, või mida selle või tolle sümboliga mõeldi, või kuhupoole oli teksti autor ja/või lavastaja kaldu. Äkki ma tahan liiga palju... võib-olla jah. Eks ma siis otsin edasi.

Novot, sellepärast ma oma teatris käimistest ei tahagi kirjutada, et selline hala tuleb lõpuks välja :)



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar