Viimane aasta / Pörsti

Taas üks kuidagi (mu jaoks) märkamatult ilmunud raamat, mis ehk võiks rohkem pildil olla.

Elukirjandus. 

Kolmekümnendates (kirjutamise ajal) soomlanna viibib mõned nädalad 94aastase vanaema juures, mõeldes, et need on ilmselgelt viimased hetked ja võimalused küsida, uurida, saada teada. Lihtsat maainimest pole aga nii lihtne lahti muukida, viimaks õnnestub ust minevikku natu-natukenegi paotada vanaema tohutuid rõivapanipaiku sorteerides. Lisaks Pörsti vanaema eluloole (mis ei ole siin peamine) saame põgusa ülevaate Soome tekstiilitööstuse ajaloost (see ei ole kuiv ega igav, vastupidi), autori ajakirjanduslik taust paneb teda otsima erinevaid rõivastega seotud uuringuid ja statistikat (näiteks, mitu korda käib üks riideese seljas, mis sa arvad?). Autor mõtiskleb ja otsib seoseid, kuidas rõivad peegeldavad oma aega, suhtumist ja meeleolusid ühiskonnas, kuis mõjutavad kandjat, meie tarbimiskäitumist jne. Rõiva elutsükkel on saja aastaga ju kardinaalselt muutunud, siin on mille üle mõtteid mõlgutada.

Teine pool raamatust kulgeb Pariisis, kus autor kõnealust raamatut kirjutades koos abikaasaga mõned kuud veedab. Ootuspäraselt jälgib Pörsti seal pariisitaride rõivavalikut.

Ja kuigi kogu see tekstiilimaailm on põnev ja haaravalt kirjutatud, siis mu jaoks oli siin siiski ka teine mõõde - kaasaegne noor naine. Kuna viimastel dekaadidel tulevad paljud mõjutused meieni ikka lahe vastaskaldalt, siis on põnev pilk peal hoida, mida mõtleb ja kuidas näeb maailma üks soomlanna (õrnalt meenutab, muide, Kankimäki meeleolusid). Lakkamatu mure maailma päästmise, kliima soojenemise ja Aasia odavtööjõu pärast, samas mingi võõristus ja suutmatus toime tulla näiteks oma vanaema hooldamisega ja kõige elementaarsema suhtlusega. See on inimlik, seda kindlasti, lihtsalt lugedes tekkisid sellised võrdlusmomendid. Ühtlasi näitab ka ausust ja oma vigade tunnistamist. Nagu seegi, et kuigi tänasel päeval on autor pigem säästlik tarbija ja püüab iga rõivaeseme tausta süveneda, siis tunnistab ta, et 90ndatel varateismelisena käis temagi ema ja õega lühikestel nädalalõpu ostureisidel Pariisis jm ning nende retkede edukust näitas näpu otsas olevate firmalogodega kottide arv. 

Kuna blogi võimaldab pikemat loba, siis ma jätkan. Raamat pani mind mõtlema, et ma olen vist siiski üle keskmise ratsionaalne tarbija rõivaste osas. Mul ei ole palju riideid, tegelikult on neid suisa piinlikult vähe, mulle tundub. Vähe siis teiste mõõdupuu kohaselt, endale paistab täpselt parasjagu olevat. Iga kest, mille ma endale peale/ümber tõmban, sunnib mind kuidagi... mugavustsoonist välja. Seda ma ei taha, see segab mind. Nii et kui mulle mingi asi meeldib, siis ma kannan seda. Päevade, nädalate, kuude kaupa. Ja siis on sageli kõik. No mõni ese jääb muidugi ka aastateks saatma, aga nii mõnigi saab läbi kantud. Jah, ma kannan riideid läbi. Tuletan meelde, et mul on siiski ka maaelu, eks ole, kõik kulub ära. Kvaliteetsed materjalid muidugi kestavad kauem ja kui mu enda proportsioonid ei tee mingeid drastilisi muundumisi läbi, siis saab neid asju ikka ka aastaid hiljem kantud. 

Pörsti kirjutabki siin raamatus ühest Courtney Carveri projektist nimega "Project333", mille mõte on iga kolme kuu tagant panna 33 esemest koosnev ja omavahel sobiv kollektsioon oma garderoobi (ilmselt peab tema silmas teatavat rotatsiooni, mitte et sa iga kolme kuu tagant oma garderoobi selles mõttes välja vahetad, et lähed ja ostad uued asjad). Tema tahab sellega näidata, et me vajamegi üllatavalt vähe riideesemeid. No mina teen seda kõike siis ilma Carveri targutamiseta :)

 Loomulikult kuulsin sellest esimest korda ja loomulikult ei käi see mul ka kolmekuiste tsüklitega, aga kuna ma olen erinevatel eluperioodidel truu kindlale värvikombinatsioonile (üllatus-üllatus, mis see küll olla võiks:)), siis põhimõtteliselt ma olengi kogemata seda "projekti" rakendanud. Ja tõepoolest on nii hirmus muretu ja lihtne elada.

Aga tulles korra veel tagasi, et mitu korda üks hilp meil seljas käib, keskmiselt siis. Euroopas on see number alla 100 (uuringu kohta täpsemad andmed leiad raamatust, mul pole enam raamatut käepärast). See tundub mulle siiski uskumatult vähevõitu. Hiinas oli see nr vist 62 ja briti naised väitsid seitse (!) korda. Mu meelest peab see siis lausa elustiil olema, see aina uute ja uute (olgu või kasutatud, aga ikkagi) hilpude hankimine. Mul ei jääks eluks kui selliseks enam aegagi, peaksin siis ju iga nädal käima riidepoes või taaskasutuses või kust iganes ma neid riideid sellisel juhul ostan.