Milline võluv ja idülliline puhkuseraamat! Ei juhtu nagu midagi (ükski revolver ei paugu, keegi ei sõimle ega vannu, isegi vist häält ei tõstetud kordagi), aga igav ei hakka ometi.
Sa tinistad end sadakond aastat ajas tagasi vaiksesse Dulwichi asulasse, kus viieliikmeline perekond asutab end minema oma iga-aastasele kahenädalasele puhkusele Bognor Regisesse. Kakskümmend aastat, sama aeg, sama sihtkoht, sama Merevaate nimeline öömaja proua Huggetti juures. Neis aastates ja puhkustes on kogu Stevensite abielu ja kolme lapse sünnid ja kasvamised. Selles on kogu nende abielu. Seekord ehk midagi hakkab muutuma... midagi kahe vanema lapsega seoses, midagi majaperenaise tõttu...
Mõnes mõttes on saja aastaga palju muutunud, kui mõelda näiteks tehnilisele poolele olmest, teisalt peab tõdema, mitte midagi pole muutunud. Kõik need pisikesed rutiinid, mida teeme kodunt pikemaks ajaks lahkudes, kõik need teel olles ligi tikkuvad tunded, kõik see eelseisva puhkuse erutus planeerimisprotsessis, seejärel kerge masendusse langemine kohale jõudes (millegi ootamine on alati magusam, kas pole?), seejärel uus adrenaliinisööst alanud puhkusest, siis tulevad tavatult kiiresti mööda kihutavad päevad ja tunnid jne. Need tunded on Sherriffil nii ehedalt kirjeldatud, kehtivad tänagi.
Kuurordielu dünaamika ei ole mu meelest võrreldes siinsete kirjeldustega absoluutselt muutunud. Esimese päeva segaduses pilk, arglik samm, kahvatu ihu. Mõne päevaga muutub suhtumine, enesekindlus saab tublisti turgutust, vahest lisandub ehk isegi ülalt-alla-pilk uute saabujate suhtes, no ja rääkimata veel neist, kes vaid napivõitu päevasele väljasõidule sinna kuurorti tuuakse, samas kui sina võid endale lubada seal kaks nädalat järjepanu puhkamist.
See on mu meelest väikeste igapäevaimede märkamise raamat, loob mõnusalt helge meeleolu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar