Esmaspäev, 14. november 2022

Lõunapöörijoonel / Reeve

Pealkiri ütleb Simon Reeve´i reisimarsruudi kenasti ära, aga kordame siis üle: Namiibia rannikult läbi Aafrika lõunaosa (Botswana, LAV, Mosambiik), Madagaskarile, järgmine etapp Austraalias, sellest järgmine Lõuna-Ameerika (Tšiili, Argentina, Paraguay, Brasiilia). Kõrbed, Andid, Suur Korallrahu, Uluru jne, jne. Nagu ikka, nii püüab Reeve sellelgi reisil uurida iga piirkonna valupunkte, olgu selleks metsad, mida enam pole või Šveitsi juustuks kaevandatud maapind, halvasti koheldud Austraalia aborigeenid, vaesus ja slummid. 

Raamat on juba natuke küll ka "vana" (originaalis ilmunud 2008, e.k tõlge 2022), eks see annab lugedes õrnalt tunda, kuigi teisalt on ehk isegi põnev vaadata, mis siis on muutunud ja millest on inimene õppinud. Või siis pole seda teps mitte. Oleme siin elanud omas mullis, et Hiina on alles hiljuti asunud maailma vallutama, aga lõunapöörijoonel võib Reeve tõdeda, et hiinlased on juba kõikjale jõudnud ja käpa peale pannud, ükskõik mille kasvatamisest või kaevandamisest me kõneleme. 

Meeldiv oli mu avastus, et Reeve oma retkedel kohtab siiski ka arukaid inimesi, kes juba aastaid tagasi on hakanud mõistma, et rohepööre saeb oksa, millel ise istub. Miks valitsejad seda ei näi mõistvat, eks me aimame. Üks konkreetne näide raamatust, mis kohe meenub, on seotud biokütusega (oli vist Paraguay näitel), ehk siis metsad maha, soja asemele, sellest biokütus, ja siis hõõrume rõõmsalt käsi, kui rohelised me ikka oleme. Aga biokütusega me vist oleme tänaseks jõudnud ühisele arusaamale, et see on üks suur jama (või ei ole siiski, ma ei suuda enam sammu pidada ausalt öeldes).



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar