esmaspäev, 31. jaanuar 2022

Sugulased

Mingi sugulaste otsimise hullus on lahti läinud, veidi nagu üle ei pingutata sellega või? Kui ma veel kuulen kedagi, kes ütleb, et ta on Tammsaarega sugulane, siis ma hakkan karjuma. Pealegi ma ei ole kindel, mida erilist on tõigas, et kodanik X on kellegi 13. põlve nõbu või muud sarnast. Samas, äkki aktiivselt otsivad need, kel sugulaste lähiring hästi väike? Mul on see lähiring nii suur, et ma ausalt öeldes ei oska enam ammu kõikide oma tädide-onude lapsi üles loetleda. Olgu, tädide omi oskan, onude omad on täiesti metsas. 

Samas ma muidugi tervitan soojalt, kui inimestel on mingi hobi või tervist mittekahjustav ajaveetmisviis :)  


Kui ma viimati Kärdlas käisin, oli puhta kummikuilm



Täna saab mul täis kaheksa päeva toas istumist. Täiesti mõnus on, olen sajaga uruloom, nagu ma ka alati väitnud olen. Mina võiksin vabalt loodusega samas rütmis elada, ehk et suvel päev otsa õues mütata, talvel nädalate kaupa toast mitte väljuda. Äkki ma peakski eluolu ümber korraldama - et sügisel tuleks Hiidu, kevadel lahkuks linna ja suve rokiks tühjas linnas. Mõtlen selle üle veel... Kuigi vist ei lasta, sest tänavu on eestlased hakanud hirmus vara oma puhkuseplaane tegema. Ja mul hakkab juba stress tekkima.

Toas istumise positiivne pool on ka see, et ma pole rohkem vastlakukleid saanud hankida. Üldse on põnev olnud näha, kaua toiduga vastu pean, poes käimata. Põhimõtteliselt värskega ja piimaga on lood nirud, muidu paneks veel mõnda aega. Söögiisu on haigusega kahjuks tõusnud, nii et toitu ikka kulub. Hirmus vaaritamine käib ka kogu aeg, olen hakanud koguni magustoite tegema.

Tervis on muidu selline suht okei. Üks päev oligi hullu, edasi on täiesti talutav olnud. Saan aru ja tunnen küll, et mõned asjad on teistmoodi (näiteks tunnen eriti selgelt oma neere, pankreast ja veel mõningaid siseorganeid, eriti öösiti), aga ei midagi märkimisväärset. Testi jätsin tegemata, seega mis tõendist saab, ei tea. Üks päev korraga. 

Hiius sai vahepeal täis kolm nädalat. Lilled on linnas ilmselt ära surnud, aga mõni mõis. Ilm on ka naljakas olnud... vaadates mandrirahva lumekuhilatega pilte, saan aru nagu oleks talvest ilma jäänud. Siin on küll lumetormi olnud, aga see on võrdlemisi ruttu vihmasajuks üle läinud. Lumekirme on küll vahelduva eduga maas, aga no hangedest pole juttugi. Täitsa teine kliima.



2 kommentaari:

  1. Minu meelest ka super igav see sugulaste otsimine-leidmine. Saadegi sellest tehtud, aga mida see annab? Kas näitleja, kelle kauge sugulane oli mõni kuulus näitleja, muutub sellest järsku paremaks? Või saab nüüd endale uue pereliikme vms? Minu jaoks on see teema küll igav. Kui sugupuud üldse uurida, siis pigem iseenda jaoks ja selleks, et teada saada, mis rahvused esivanemate seas esindatud olid. Kuigi mida seegi muudab, kui 13. põlv olid sakslased? Mitte midagi :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. No jaa eriti selles valguses, et siin Eestis nagunii nad kõik tunnevad kõiki ja on sinasõbrad ja puutuvad pidevalt töödes-tegemistes kokku, seega ei muutu ju ka isiklikus plaanis suurt midagi.
      Aga no kui paremat ideed pole mõne uue saateformaadi nuputamiseks ja tootmiseks, mis siis ikka...

      Kustuta