Präänikute kolmas raamat on ilmunud ja mul ka kibekiirelt loetud, sest see oli no lihtsalt nii põnev. Kuna mul nii noort testrühma pole kuskilt võtta, siis saan lugemiselamust hinnata vaid oma mätta otsast, teadmata, kuis mahlamütsid ise asjasse suhtuksid.
Usutavasti oleks neil ka naljakas, sest mina pugistasin küll itsitada. No esmalt juba Piia ise, kes on kohati mõnusalt teravkeelne ja tarmukas, eriti oma isa Pauli paika pannes. Sest Paul on ju üsna hädine ja nõrguke. Mõtleks vaid, isegi iganädalased töökoosolekud võtavad ta läbi ja näost halliks, rääkimata sellest, et kui ta haigeks jääb, siis on tal põhimõtteliselt juba surm silme ees. Isa, kes unistab sellest, et võiks päevad otsa kodus passida, ema süles istuda ja kooki süüa... iga naise unistus :)
Teiseks. Mulle meeldib, kuidas Kairi kõnnib noateral teatud täiskasvanute teemade osas. Olgu selleks Bobi Berensi kerglane flirt noorõpetaja Lauraga, Anna ema Prantsusmaalt kaasa toodud mees, mõned õlled jms. Väike teravus on tore, ma leian.
Välismaalaste teemat oskabki Kairi mu meelest eriti lahedalt ja muhedalt kajastada, meenub kohe eelmise (üle-eelmise?) raamatu Jack, kes on siiani mu absoluutne lemmik. Seekord mainitakse Jacki vaid põgusalt (ta on endiselt karudega hõivatud), ent Anna prantslasest isa (või ema uus mees, ma päris kindel ei ole) on samuti äge tegelane.
Kolmandaks meeldivad mulle teksti peidetud vihjed päriselu tegelastele ja juhtumistele. Või leidsin ma neid seoseid nüüd meelevaldselt? Näiteks ühele vanaemadest kitse kinkimine meenutas mulle kohe Aunastet, kellele ka vist ju kunagi püüti kits kinkida. Bobi saade "Prožektor" tõi mu silme ette kohemaid "Laseri" ja Marii Karelli, ja mu meelest lipsas kuskilt isegi üks Karelli motoks kujunenud lause läbi. Räppar Kukimukist polegi vist tarvis pikemalt kõnelda.
Kui midagi ette heita, siis ma pean tunnistama, et ootasin viimase leheküljeni tegevustandrile ka kolmikuid. Ma olin nii kindel, et kui mitte oluliste tegelastena, siis Präänikute perekonna ühe silmapaistvama osana nad raamatust läbi vilkstavad, aga mitte piuksugi! Küllap siis on loota raamatutäit lugusid Piia askeldamistest vendadega.
Sisu tutvustamist vist väga ei vaja, sest Präänikud tegutsevad praegu kõikjal, eile lipsasid isegi AK-st läbi, ma ise nägin. Aga lühidalt, Piia Präänik läheb kooli, leiab terve posu uusi värvikaid sõpru, ent mis peamine, klassist leitakse ka Sõnasööbik, kelle ümber edasine trall lahti lähebki.
Sellised soojad, südamlikud ja armsad lood, vürtsitatud huumori ja tänapäevaste nähtustega. Õpetlik iva on ka olemas, kuis siis muidu.
Soovitan ja ootan järge.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar