Käisin esmaspäeval teatris. Nagu ka teisipäeval. Sattusid veidi sarnased asjad, tegijateks noored ja ägedad ja tegemist mitte klassikaliste lavastustega. Ütleme siis, et need on sketšid päevakajalistel teemadel, kenasti kokku põimitud ja ka lavastusliku poolega tegeletud. Esimene oli Linnateatris "Vabalt peetavate kanade munad" (29. lennu noored), teine oli Musta Kasti "Evolutsiooni revolutsioon" Kanuti Gildi saalis.
Mis mulle meeldis: ei valitud pooli, suudeti valukohad neutraalselt edasi anda. Sest ma saan aru, et tänasel päeval tuleb juba hakata hoolikamalt lavastajat valima, viia kurssi end tema meelsusega. Mõni tambib ikka väga ühte väravasse, ja sul saalis on lõpuks oksemaitse suus. Seda viimast mitte sellepärast, mida lavastaja sulle laval surub, vaid tema enda pärast. Kurb.
See maailma kolinal allamäge veeremine tuli "Evolutsiooni revolutsioonis" päris hästi välja. Kui siia veel lisada eelmise nädala "Lehman brothers", siis võtavad maad päris sünged meeleolud. Päev-päevalt on üha raskem rõõmsat meelt säilitada.
Hiljuti küsis minult üks minust oluliselt vanem inimene, et kas ja mida üks 40aastane inimene tänasel päeval üldse sellest elust mõtleb ja arvab, kuidas näeb seda. Tema küsimus oli ajendatud osaliselt tema tööst, kus ta puutub paljude selliste keskealistega kokku ja kus ta on täheldanud, et see põlvkond on hedonismi võrku langenud. Et elatakse enda pisikeses mullis, kus mõte liigub trajektooril spordiklubid - ilusüstid - Netflix, sekka näpuotsaga tööd, gurmeed ja gutši-mutšit. Ja see kõik peab veel olema ka erinevates kanalites eksponeeritud, alt ja pealt, vasemalt ja paremalt... Aga et mis nende peas päriselt toimub? Mis piirini nad on suutelised mõtlema? Omi mõtteid ma muidugi tean, nende teiste omi vähem, peamiselt virtuaalmaailmast. Kas see on mind hirmutaud? On küll.
Veidral ajal ja veidras maailmas elame küll, sellega ma nõustun. Katsuks nüüd ikka rõõmsamalt edasi minna :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar