Kolmapäev, 17. november 2021

Muusikale/ Bjørnstad/ Leesalu



Eilne teatriskäik oli täiuslik kombo heast raamatust, heast ja erilisest lavastusest ja võrratust muusikast. Kui ma kuulsin, et Diana Leesalu on võtnud ette Bjørnstadi romaanitriloogia esimese raamatu "Muusikale", polnud kahtlustki, et tuleb piletid krabada.
Raamat oli elamus, kahjuks küll väga kaua aega tagasi ja kuna eelmist blogi enam pole, siis pole ka üleskirjutusi. Mäletan vaid, et see oli sünge ja valus, selline noore inimese kriipivalt valus kujunemislugu suhetes perekonnaga, suhetes vastassooesindajatega ja suhetes muusikaga.
Muidugi oli hirm, kuis see tuumakas ja detailirikas lugu lavale saab seatud. Aga sai, ja kuidas veel. Mul ei olnud kordagi tunnet, et Akseli (Sander Roosimägi/Theodor Teppo) sügavaimad mõtted ei jõuaks minuni või et midagi jääks puudu. Jutustaja monoloogid vaheldumisi tegevusega olid väga hästi paigas. 
Ja muusika, see oli samuti olemas ja tähtsal kohal. Noorest ja ägedast pianistist (Teppo) ma parem ei kõnelegi, aga kui Hele Kõrve laulab, siis...

Pikemalt ei pajatagi, mindagu!

P.S. Kaks põhjalikumat arvustust on ka juba mulle silma hakanud. Ühega neist nõustun täielikult, aga selle viimase, sapise ja vinguvaga, paraku mitte.
P.P.S. Raamatu süngus ja traagika on laval olemas, aga siiski on ka natuke helgemaid noote püütud sisse tuua, seega päris hing puru ja silmad vees ei pea teatrist lahkuma.
 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar