neljapäev, 18. november 2021

Mõned kuu alguse teatrid ja raamatud


 





"Kõigest ema" Roy Jacobsen
Liiga pikad vahed on olnud erinevate osade lugemisel, mitte midagi ei mäleta varasematest. Lugesingi põhimõtteliselt puhtalt lehelt, õnneks autor siiski püüab põgusalt lugejale meenutada olnut. Aga Norra üksildased ja nurgatagused saared ja elu neil, keerulised suhted inimeste vahel ja karm loodus, see on mulle ikka meeldinud.


"Kaksikportree". Romaan Agatha Christiest ja Oskar Kokoschkast" Agneta Pleijel

Olemata lugenud ühtegi Agatha Christie raamatut ja olles õige napilt kursis kunstnik Oskar Kokoschka loominguga, lasin end lugema meelitada lihtsast süžeest: lapselaps veenab kuulsast kirjanikust vanaema laskma Kokoschkal end maalida. Mõlemad nimekad päriselu tegelased on selleks hetkeks kõrges eas ja seljataga võrdlemisi värvikas elu. Maal valmib (see on ka päriselt olemas) kuue seansiga ja õbluke romaan ongi peaasjalikult nende kohtumiste kirjeldus. Tegemist fiktsiooniga, sest nende kohtumiste sisu ei ole tegelikult vist nii täpselt teada.
Lugeda oli huvitav, sest mõlema isiku elulugu ei ole mulle kuigi tuttav. K u i need aga on sulle tuttavad, siis võib see supp veidi lahjaks jääda, sest eluloolised detailid olid ikka võrdlemisi lõdva ilukirjandusliku lehviga kokku seotud.
Aga nagu öeldud, mulle seekord nii sobis.

"Oma tuba" Virginia Woolf
Veidi vähem kui sada aastat tagasi arutles Woolf paaris essees naistest ja kirjandusest, jõudes järeldusele, et vaja on oma tuba ja kindlat sissetulekut. Mõneti olen ma loomulikult nõus, eriti kõnealuse ajastu peale mõeldes. Tänaseks on kohati olukord siiski teine, oma tuba küll on, aga ega see tähenda, et kõik loomeinimesed kulda toodaksid. Aga olen nõus, et kuskilt peab ju alustama ja küllap siis tuleb see mahajäämus meil tasa teha. 


"Pohmellimänud" Sophie Heawood
Kerge ja kiire ajaviide, aga siiski mõnusalt hoogne, teravmeelne ja eneseirooniline. Ja kuidagi väga paras tasakaal peolooma ja noore ema teemade vahel, s.t ei pea kartma, et on ainult peod ja tinderdamine või rasedusarmid ja mähkmed.
Lood on sellise paraja timmitud pikkusega, meenutades kangesti kolumne, ei tea, ehk need ongi kunagi seks tarbeks kirjutatud.

Pimedal ja ligasel sügisõhtul hea pleedi all omaette itsitada. Ja mul on väga kahju, et mu kirjandussõprade oli neid, kellelt mõrudama mekiga kriitikanooled tulid minu seesuguse lektüürivaliku tõttu. Pean teid kahjuks kurvastama, sest mul on kuu lõpu poole veel üks sarnane raamat ees ootamas.



"Ameerika pind" Jeanine Cummins

Kellele raamatu tutvustus pole seni ette jäänud, siis lühidalt on tegemist ühe Mehhiko narkokartelli juhi eest põgeneva naise ja tema väikese poja teekonnaga Ameerikasse. Kui sa nüüd veidi kujutlusvõimet kasutad, siis sa juba aimad, mis siin ees ootab.

Ma usun, et see raamat on tõeliselt menukas, sest olgem ausad, see on täpselt selline nagu valdav enamus tahabki üht raamatut näha. Selline korraliku koolitüdruku kirjatükk, süžee kilomeetri kaugusele etteaimatav, kõik liinid korrektselt üksipulgi lahti kirjutatud, ise eriti mõtlema ei pea, lausete vahele ruumi ei jäeta, on põnevust ja ohtlikkust, korralik pisarakiskuja, sisaldab vägivalda. Sõnaga, kõik see, mida rahvas vajab.

Omaette teema on muidugi kõik see vaht, mis ilmumisjärgselt üles pekstud on. Ma polegi aru saanud, milles täpselt probleem. Jah, autor on valge ja pole sisserännanu ja mehhiklased on nüüd marus. Aga kas probleem on ainult neis kahes faktis või on ta siis romaanis midagi valesti kajastanud? Ja kas ühe rahva suurt lugu tohiks romaaniks raiuda ainult keegi selle sama rahva hulgast?
Samas on alati tore, kui üks raamat kütab kirgi. 



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar