Esmaspäev, 15. november 2021

Kiire Itaalia sutsakas

Itaalias käisin ma viimati... hm... aasta siis oli vist kas `97 või `98 (nende numbrite ette käib 19 ja jah, ma tean, et see oli eelmisel sajandil), tookord hõlmas see peamiselt põhjapoolseid paiku, vist kuni Roomani. Seekord sundisid odavad piletihinnad pilgu Napoli poole pöörama. Tõsi, ma ei saa nende odavlennufirmadega endiselt hakkama, sest nende hinnapoliitika on täiesti haige. Aga ma ei peatu sel teemal pikemalt, sest ma saan aru, et kes nendega rohkem majandanud, nende jaoks on kõik need lisavidinad loogilised ja nad ei lase end tüssata. Meie kahjuks lasime. Igatahes päris 22 euroga ma Napolis edasi-tagasi käidud ei saanud :)

Niisiis, Napoli. See linn, millest rääkides sageli karjatatakse, et see on nii hirmus, kole, ohtlik, rõve jne, jne. Need ahastajad on ilmselt need, kellele meeldivad Dubai, Singapur jt viimse millimeetrini klanitud paigad. Mulle Napoli meeldis ja on kahju, et nii lühidalt seal olla sai.

Sest alustuseks läksime hoopis Sorrentosse, mis on selline väike ja nunnu mereäärne linnake ja mida "lõhestab" säherdune asi:




Vihma ja päikest anti läbisegi, õnneks oli temperatuur selline mõnus, et see mõni sabin ei rikkunud olemist.
Sorrento ja Napoli vahel kütavad rongid, sellised kenasti soditud (meie tulevik, hakkame aga harjutama). Nii et Pompeisse väga mugav minna. 


Pole vist paremat aega ilmakuulsate vaatamisväärsuste külastamiseks. Vaatad piletikassade juures järjekordadele mõeldud alasid ja mõistad, et kunagi, ühel teisel ajal, on seal ikka päris hullud turistihordid olnud. Nüüd aga väga mõnus ringi jalutada, keegi ei hinga kuklasse ja uuri iga kivikest kaua tahad.

Kurjajuur paistab ka taamal

Veiniosakond

Tundub, et Pompei ehitab :)












Ja kui sa juba oled Napoli/Sorrento oblastis, siis loomulikult hüppad läbi ka Amalfi rannikult. Bussid kihutavad mööda rannikut, peatudes mitmes külakeses ja linnakeses. Pilet kehtib 24h, nii et anna aga tuld. Kuna tegemist on ikka väga kitsaste mägiteedega ja asulates endiski pole üleliia ruumi, siis rendiauto tundub väga ebapraktiline. Ilmselt kulutaks lõviosa ajast parkimiskoha otsimisele.  

Positanos polekski sinna allapoole eriti võimalik autoga sõita. Marsid aga mööda treppe.



Magnooliad, alati nii pilkupüüdvad. 










Ja siis Napoli. Hullutavalt mitmenäoline. Ega ta just ülearu puhas ole jah, ent igatahes on sel mingi oma võlu ja seal võiks lõputult hulkuda. Kõik need nurgatagused ja kitsad pimedad tänavad, kus kihutavad risti ja põiki rollerid, ja muidugi pesunööridel pesu, see klassika, ja hullutavad tänavatoiduletid. See kõik annab ka Napolile iseloomuliku lõhnafooni: kütuseving, pesupulber ja toidulõhnad. 








Funikulööriga üles ja pilk linnale ka peale visatud. Tippe ja köisraudteesid on mitu, seega ma ei tea, ehk mõnega üles sõites on ka sõidu ajal võimalik vaateid nautida, aga see konkreetne, millega me Vomero tippu sõitsime, see liikus valdavalt tunnelis. 




Sissepääsust vasakul on end mõnusasti sisse seadnud kodutu. Inimeses peab ikka kõik kaunis olema, igas olukorras. 





Koduuks



Kodulift

Linna peal hulkusime suvaliselt ringi, nagu ikka. Korra läksime omadega rappa, kui sattusime veidrale tänavale, kus rahvast ei liikunud ja ukseavades seisid paksult võõbatud neegrinaised, kes viskasid meile laisa pilgu oma poolemeetriste kunstripsmete alt, ja toksisid siis telefonis edasi. Ühtegi valget ega ka muidu turisti sel tänavalõigul näha ei olnud. Rohkem me kahtlastele tänavajuppidele siiski ei sattunud. 

Sellest pisukesest seigast hoolimata olen seda usku, et lasta end voolul kanda, küll need jalad viivad sinna, kuhu vaja. 

Näiteks üks Hispaania kvartali nurgatagune söökla, mis eriti menukas itaallaste endi seas, välismaalasi ei märganud. Ruumid väikesed, lauad tihedalt koos, olemine kitsas, meeletu lärm ja sebimine, menüü lühike, ühekordsed laudlinad... aga milline show! Ettekandjad jooksid, röökisid, laulsid, tantsisid, jagasid jooksu pealt üksteisele obadusi. Kui jotsi jäeti, siis seks tarbeks oli neil lae alla nööridega tõmmatud korv, mille siis köögileti juurde parajasti juhtunud ettekandja alla lasi. Pidevalt oli põhjust ka makimuusika käima tõmmata ja kelnerid vihtusid kundedega tantsu. Sõnaga, etendust sai täie raha eest. Hiljem Tripadvisorit tudeerides selgus, et tegemist siiski täitsa kuulsa kohaga.

Mingi teine kord sattusime jälle kõrvalisse urkasse, kus oli küll kröömike rahulikum, aga taverni omanikud ja personal jälle tõelised koomikud. Üks peremeestest tundus küll olevat vähemalt 80+ vanuses, aga tuterdas iseteadliku hoiakuga roogi lauale kanda. Inglise keelt ei viitsinud neist eriti keegi purssida. Tõsi, mingid elementaarsed itaaliakeelsed sõnad on ju elu jooksul külge hakanud küll, aga põhiline jama oli mul just nende pastasortidega. Neil on ju neid mustmiljon erinevat, aga kui näitad (itaaliakeelses) menüüs mõnele lohisevale sõnale, ei tule nad selle pealegi, et sulle öelda lühidalt ja selgelt, et see on pasta (millest mulle piisaks), vaid nad kukuvad poolt kokaraamatut ümber jutustama. Nii et veerandtunnise tiraadi järel pole ma endiselt aru saanud, kas see on kala, loom, lind vms. 


Ooperiteatri juurde muidugi ei viinud jalad meid juhuslikult. Nende mängukava oli esimene asi, mille ma pärast lennupiletite võtmist avasin, aga kahjuks algab nende hooaeg alles novembri lõpus. Samas oli tore see, et ei pidanud viisakaid riideid ja jalatseid kaasa pakkima. Sest te ei kujuta ette, k u i väikese kotiga ma seekord lendasin. Mu hasart reisida võimalikult väikese pagasiga on juba ületamas normaalsuse piire, küllap pole kaugel aeg, mil lähen lennukile üldse tühjade kätega. 



Mis mulle lisaks lõhnadele veel Napolit meenutama jääb, need on plaasterdatud ninaga naised. Võis olla mingi ninaopi kampaaniapakkumine või happy hour, aga no neid ikka liikus seal üksjagu. Või on see mingi uus mood, mille Eestisse jõudmist peame veel ootama...

Igatahes Itaaliasse võiks iga kell tagasi minna ja kuigi kultuuri ja ajalugu tuleb seal uksest ja aknast, siis ma oleksin valmis ka lihtsalt toidu- ja hulkumisreisile minema. Sest ka see on seiklus omaette.

P.S. Eestlasi oli seal muidugi hirmus palju.

3 kommentaari:

  1. Sajaga kade!:) Äge, et käisid ja nautisid.

    VastaKustuta
  2. Ah ärge olge! Ega see reisimine pole ju tegelikult üldse tore: väsitav, haisev, higistama ajav, kogu aeg vaata, et nahka üle kõrvade ei tõmmata, ülesöömine, ülejoomine, kodus kuhjuvad tegemata tööd ja ootamatult tekkivad jamad, vahel on päikesepõletus, teinekord konditsioneerist tingitud kurguvalu jne, jne. Ilge piin, sõnaga.

    VastaKustuta