Ameerikamaa jätab mind pehmelt öeldes leigeks, suusatamine kuulub kategooriasse "sport on saatanast!" ja talv... noh, see on lihtsalt liiga külm ja pime mu jaoks. Väga positiivne algus, ma vaatan :) Õnneks on nende Minukate puhul kuskilt siiski võimalik see tarvilik iva leida. "Minu Colorados" oli selleks autori amet. Igas mõttes. Mäepealne suusapatrulli ametipost on igatahes midagi sellist, millele ma kunagi mõelnud ei ole ja millest on põnev rohkem teada. See on päris kreisi töö, seda ma ütlen, ja seda lugedes soovitan end turvaliselt kuhugi diivaninurka pleedi alla kerida ja soojendav jook lähedale võtta. Igatahes sellest lugedes ma mõtlesin küll, et no on seda jama vaja... Loodusjõud on ju armutud ja ega see inimeseloom oma võimete ülehindamise ja uljusega ka sageli kõige targem ole. Ja siis peavad Ene-sugused selle kõige keskel müttama. Tõsi, need Ene-sugused näikse sama hullud olevat, sest suurem osa ajast nad naudivad kogu seda hullust.
Teiseks, nagu me teame, on autor söönud ka kirjanikuleiba ja natuke saame aimu ka sellest valust ja võlust.
Päris palju on juttu paberimajandusest (ikkagi USA, nagu me teame, siis ei ole seal inimest, kes ei võtaks kirgliselt sõna elamislubade ja/või tervisekindlustuse teemadel ja ma tean tänaseni vaid üht eestlast, kes on sealse tervisekindlustussüsteemi maailma parimaks nimetanud; ta on tänaseks 94aastane ja tundub, et ta "remonditakse" tõepoolest iga-aastaselt niimoodi ära, et ta veab sajani välja), suhtest välismaalasega (kõlab kui jube peavalu... kus homme? kus aasta pärast? kus lapsed sünnitada? aga kus haridus? jne), rentimisest ja hulludest majanaabritest jms. No need viimased on Minukate püsiteemad.
Mu lemmikpeatükk on see, mis "õiget coloradokat" kirjeldab, see on küll ehk vihjed saanud ka ühelt juutuuberilt, ent ikkagi mulle meeldivad sellised portreteerimised.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar