Lapsed / Linnateater

 Kõik on juba olnud ja öeldud, jääb vaid nentida. Nii palju tuttavaid repliike, et ma tõsimeeli tabasin end korduvalt mõttelt, et kas ma olen seda lugu raamatuna ehk juhtunud lugema. Autor, Lucy Kirkwood, tundus siiski võõras. 

Aga muidu selline Harju keskmine tore lavastus. Ei midagi uudset või põrutavat, aga ega minekut ei kahetse ka. Kolm teadlastest kolleegi, kellest kaks on omavahel abielus, kolmas tuleb üle pika aja külla, aga tegelikult on abielupaarist ühega siiski aastate jooksul sebinud. Ja siis nad seal vahelduva eduga heietavad ja meenutavad, kord olnud aegu, siis omavahelisi suhteid, siis vahepealseid tegemisi ja muidugi katastroofi, mis nad nüüd uuesti kokku on viinud ja mis peaks panema neid tulevikule mõtlema. Veidi selline pinnapealne libisemine, sügavust ei olnud.

Algus oli rabedavõitu, aga kui Peeter Tammearu tuli, siis ta kuidagi tõmbas kamba käima, uskumatult nauditav mäng!

Ja siis tuli teine vaatus... Linnateatri koduleht loetleb küll osatäitjad kenasti üles, aga ei maini paraku dublante (Piletilevisse ostma suunates ja sündmuse kirjeldust avades seda muidugi näeks, aga kui ma olen teatri kodukal juba lavastusega tutvunud, siis ma ju ostan kärmelt need piletid, mitte ei hakka uuesti tutvustust lugema). Ja kuna teine vaatus oli võrdlemisi lühike (mulle tundus vaheaja tegemine mõneti tarbetu, viimasel ajal täitsa harjunud ühevaatuseliste lavastustega, mis kestavadki ca 2 tundi) ja kuna kaht oodatud näitlejat ei tulnudki lavale, siis te oleksite pidanud minu ja T. pikki nägusid nägema :)))) Põhimõtteliselt me ei olnud mõnda aega võimelised plaksutamagi, sest me IKKA VEEL ootasime Piret Kaldat ja Hendrik Toomperet, sest nad ju ometi peavad TULEMA :)

Sel nädalal siis jälle kolm õhtut järjest end teatrist leidnud, arvan, et teen nüüd väikese pausi ja tõmban tööasjadega järjele. 

... kuigi on kaks filmi, mida ma ka pean ilmtingimata nägema...