Pühapäev, 21. november 2021

Lehman brothers / Draamateater

 

Kolmas õhtu järjest teatris ja kogemus on näidanud, et kui liiga palju järjest käia, siis hiilib väsimus ligi ja tagasikaja lavastusele võib hapuvõitu olla. Seekord siis tegemist ka suisa lavastusega kolmes vaatuses, nii et päris uneajaks koju ei saagi. 

Siiski-siiski, ei midagi talumatult rasket. Võib-olla päris algus veidi hirmutas, läks kuidagi kobavalt aegamisi. Ent siis võttis tempo üles ja kuna etenduses tuleb ka pööraselt hoogsaid stseene, kus trio Kangur/Malmsten/Võigemast lasevad oma koomikuanded valla, siis raputas see viimsegi uneraasu. See on võimas, mida need kolm suudavad korda saata. Meil on palju häid näitlejaid, isegi väga häid, aga pooltel nägu ei tööta, miimika ei tule päris lõpuni kaasa. Need kurjamid aga annavad sajaga hagu.

Lavastuses on nii palju erinevaid kihte, et järgmise hommiku söögilauavestlused on ette paigas. Ahnus, ringkaitse, esivanemate ja traditsioonide au sees hoidmine, õnn vs. tehnika jne, jne. Tegelikult võetakse ju selle nelja tunniga ligi kakssada aastat ajalugu kokku.

Kiidusõnad loomulikult ka elavale muusikale, mis on teatrilaval alati puhas rõõm. Rõõm ka, et seekord ei paukunud püstolid, vaid need kärgatused olid pillidega lahendatud (nagu ma hiljuti kurtsin, siis ma olen neist relvadega vehkimistest ja paugutamistest sutsu väsinud juba).

Häiris veidi publikus mingi seltskond, kes ei saanud päris hästi aru, m i l l a l plaksutama hakata. Ütleme nii, et see tundubki mõnikord osadele probleemiks olevat, et no kui vaatus või etendus lõppeb ja publik ehk ei "taipa õigel ajal alustada". Tegelikult veidi pikem paus ei ole mingi probleem mu meelest. Väike üleminek laval toimuvalt argiellu võibki mõne viivu kesta, paus selles kohas enamasti kannab väga hästi, pole probleemi. Hullem on ette kiirustamine ja rutakas alustamine. Aga olgu, selle üle võib vaidlema jäädagi, ent seekord oli lavastus elava muusikaga ja seatud nii, et tegevus lõppes, valgus maha, aga muusikud mängisid mõne hetke veel edasi. Aga juba plaksutati... Mis tähendas, et muusika jäi lõpuni nautimata, sest see sumbus aplausi. Lisaks jõudis publik seniks plaksutamise lõpetada, kuniks pillimehed lõpetasid, ja nemad ei saanudki aplausi. 

Lavakujundus meeldis ka üliväga. Mida vähem, seda parem. 



Homme ma teatrisse ei lähe, kuigi korraks oli kiusatus küll, sest mul on Theatrumis üks asi vaatamata. Aga no ma püüan oma kultuurileige elu õiekesega ka arvestada ja ilmselt tirin ta kinno, sest mul on kange kihk uuesti "Vee peal" vaadata. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar